Esimesena hakkas „köögis“ nõudega kolistama Viljo, kes nõudis tungivalt cous-cousi manuaali. See sai tähendada vaid seda, et manuaalina pidas ta silmas mind ja pean telgist välja külma kätte kobima. Telgiuksest välja piilumisest piisas, saamaks aru, et huhhhh õues ikka ilmatumalt jahe on. Pikad riided selga, müts silmile ja õue.
Jõe ääres ööbimistel on tavaliselt see viga, et õhus kipub palju niiskust olema ning hommikuste tegevuste hulka kuulub kindlasti varustuse kuivatamine, et õhtul oleks mõnus taas kasutusele võtta. Õnneks oli taevas selge, kuid mägi varjas päikest üsna pikalt. Kui õhus pole tuule ivagi, siis päikeseta on kuivatamine aeganõudev, kui mitte suisa võimatu tegevus. Kaugel vastaskaldal võisid inimesed jooksurajal liikuda juba lühikestese riietes, aga mina kössitasin ikka veel jopes. Õnneks jõudis päike lõpuks ka meie õuele ning telgid ja muu magamisnodi sai kokku täiesti kuivana.
Selle päeva esimesed kilomeetrid olid meil justkui peo peal. Ees ootavad serpentiinid olid eriti hästi nähtavad eelmisel õhtul, kui mõni tuledes auto ülesse või alla sinkadi-vonkadi sõitis. Vaatamata sellele, et me olime jäänud ööbima sisuliselt linnakese servale, siis tänu laiale jõele ning seljataga laiuvale metsaviirule, ei seganud me kohalikke ega tuldud meid tülitama.
Tiir tuttavasse Lidl´i poodi, kust võeti kaasa hädapärane (loe: külm õlu) ja mäkke. Vaatamata sellele, et tegemist oli autodele mõeldud teega, olid itaallased selle teinud räige nurgaga (kohati üle 15%). Eriti järsk oli tõus külade vahel. Päikese käes kõrvetas hullupööra, keerates hapniku kinni, õnneks vilus puhus jahe mägedetuul. Larzane külasse jõudsime suht parajal lõunasel ajal. Plaanisime küll pisut edasi sõita, kuid 100 m tahapoole jäänud terrass, kus istusid tsiklitüübid, oli oma õllereklaamiga liiga kutsuv. Olime valmis loobuma nendest meetritest, mis olime uisapäisa kõrtsust mööda sõites läbinud.
Vat, nüüd tuli välja see, miks on rattaga parem sõita kui mootorrattaga. Mhhhh, oleksite vaid näinud neid pikki-pikki nägusid, mis tekkisid kurguni nahkses ürbis meeste nägudele, kui tellisime lauale ÕLLED. Kaeluse varjus võis aimata, kuidas nende kõrisõlmed liikusid kaasa iga meie sõõmuga. Haaaaa! Söök oli hüva, pasta tomati ja juustuga, kuid pean tunnistama, et tegelikult sealne õlu ei olnud kahjuks just kõige parem. Mingi Taani asi oli. Janu kustutamiseks okey, aga nautimiseks ei sobinud.
Söögipaus oli lühike ning otsustasime siesta teha pisut hiljem külast väljaspool. Ja siis me tõusime täiskõhuga nii mõned „tühised“ meetrid (170 m) kõrgemale, kusjuures tõusunurk läks hullemaks. Soovitus, kui te ei taha vaielda lõunasöögiga kusagil kõri ja mao vahel, siis ärge täiskõhuga sellist asja ette võtke. Tükk tegu oli makaronidele selgeks teha, et pingutusest tihkeks surutud kõhulihased ei tähenda, et mul on halb ja et nüüd on neil õigus tulla ning sõna võtta.
Peatusime sageli, sest vähemalt mina vajasin kindlasti võimalust jahtumiseks ja normaalse pulsiarvuni jõudmist. PS sellel tõusul ei olnud ühtegi veevõtu kohta, kui peaksite sinna kanti sattuma, siis tuleb sellega kindlasti arvestada. Õnneks olime piisava veevaru kaasa võtnud ning ei jäänud hätta. Viimased kilomeetrid sõitsin puhkamata, sest tundus, et kui panen jala maha, siis sellest punktist edasi sõita väga ei tahaks. Tõstsin kiiruse neljalt km/h suisa 5,5 tunnikiiruseni, ooo, ma ju suisa kihutasin mäkke.
Lõpuks saabu silt ALT 1300, mis tähistas kuru. Kena, parkmetsaga kaetud. Kuna selles punktis algasid mõned matkarajad + oli koht mõnus lihtsalt puhkamiseks, oli sinna sätitud istumiskohti ning laudu. Mingi palvekoha moodi asi oli ka, kust avanes jutlustamispuldist, mille taha oli peidetud poolik veinipudel (irw), kaunis vaade lumistele teravatele tippudele.hinge tõmbama = levinud väljend kiriklikes ringkondades. Puudub täpne informatsioon, kas viidatakse seksuaalsele vaimutegevusele või teatud joovastust tekitavate ainete hingelisele kasutamisele.
Laskumiseks toppisime tuulekindlad vammused selga ning üritasime suurel kiirusel tabada tee ääres kohti, kus gepsust saadud informatsiooni põhjal pidi olema joogivee kohad. Hea kurviline laskumine, suht siledal ja kitsal teel, mis võimaldas arendada arvestatava numbriga kiirust. Vaid käbide ja okaste rohkus tegi aeg-ajalt muret ning serpentiinide järsud nurgad sundis hoo maha võtma. Kui mäeaheliku teisel (päikeselisel) küljel kurtsin vee puuduse üle, siis nüüd voolas vesi suisa ojadena ja gepsu andmed osutusid õigeks. Ahjaa, laskumisel hakkas lühikeste kinnastega väegadega jahe. Otsustasin, et edaspidi teen laskumisi pikkade kinnastega. Esiteks, kui peaks kukkuma on see turvalisem ja teiseks, ei külmu näpud kangeks, nagu nüüd juhtus.
Tsivilisatsiooni jõudsime tagasi linnakese juures nimega Fisto. No aru ma ei saa, hakkas õhtule kiskuma ning taas oleme orus, kus sebivad inimesed ning omavad seal kinnisvara. Kuhu tont, siis meie oma telgid püsti paneme? Õnneks mõningad kilomeetrid edasi enne Bocenago´t leidsime F.Sace jõe kaldal puudesalu kõrvalt mõnusa niidetud platsi, kus oli paras horisontaalne plats telkidele. Metsatukast teisele poole välu jäi küll väike kaevandus, mis oli aiaga piiratud, kuid see ei vähendanud sugugi koha häädust. Jõe äärde pääses hõlpsalt ja metsatukas oli huvitav 
püstlattidest nurk, kuhu ehitasime köögi.Olime pikalt õues ja vahtisime peakohal helendavaid tähti, mis püsisid paigal, ka neid, mis sähvatusega üle taevalaotuse sööstsid ja inimesi täis raudlinde, mille tiivaotsel värviliselt tulukesed. Kui ma Eestis vaatan igatsevalt lennukitele järele, siis nüüd lihsalt vaatasin. Ei olnud vaja ju kuhugi minna, olin kohal. Jahe öö, kõrvus jõe kohin.
- Distants: 21 km
- Keskmine sõidukiirus: 8 km/h
- Suurim sõidukiirus: km/h
- Sõiduaeg: 2:28 h
- Kogutõus: 959 m
- Ööbimine: 689 m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment