Sättisin rätiku aiale ning kui päike hakkas aiale lähenema, sai ka telk sinna laotatud. Telk kuivas suisa särinal.
Enne kui jõudsime liikuma hakata, parkis üks taat oma auto pingi kõrvale. Võttis korvi näppu ja teise kätte teravalt varustatud kepi. Dialoog: „Camp“ – „Si“ - „Fungi“ – „No“. No ma ei saa aru, kuidas saab sellistel kaldus seintel üldse seenel käia. Teades ennast, kuidas võin hasarti sattuda ning ümbursest huvitun vaid niipalju, et saaksin ilmakaartest aru ja ära ei eksiks. Muu ei ole väga oluline. Oletan, et leiaksin mägedes seenele minnes ennast peagi arvatust oluliselt alla poole veerenuna.
Alguses kulges tee sujuvalt mäeküljel loogeldes, sisuliselt puudusid tõusud ning langused. Iga natukese aja tagant sööstis mäest pahinal alla mõni oja. Pezzo juures jõudsime suurele teele, kus liiklus oli alguses suhteliselt olematu. Sant´ Apollonias tegime lühikese vahepeatuse, et söögikohta pidava Mammi käest saia osta. Aga võta näpust, tal endalgi kitsas käes. Soovitan siin täiendada veevarusid, sest hiljem see võimalus puudub.
Ja siis algas see tõus, tõus Gavia´le. Kolmeteist kilomeetri pikkuse tee kohta väntasime kõrgemale üle kilomeetri. Mõned kohad olid õnneks laugemad ning võimaldasid seetõttu pisut hinge tõmmata, see-eest tuli see kõik hetk hiljem tasa teha järsema tõusunurgaga. Tee ise oli mõnus, asfalt, mis kohati ei olnud enam väga eelnimetatud materjali moodi ja koosnes pigem servadest ja samas olid mõned lõigud suisa tegemissoojad; suurepärased vaated, mis kõrgemale jõudes vaid paranesid; kohati äärmiselt kitsas, mahutades vaid ühte autot; tohutult kurviline ja nagu enne juba kirjeldasin, väga järsk. Muide, sellele teel suurtel veokitel ja bussidel asja ei olnud, sest suvila bussidelgi oli keeruline liigelda.
Üks maruvahva sakslaste seltskond oli samal päeval sellel teel sõitmas. Nad kulgesid ülesse vanaaegsetel autodel. Oletan, et ma ei pinguta üle, kui nimetan autode arvuks ca 100. Kinnised, lahtised, eri marki, igat värvi, üks uhkem kui teine ja mis peaasi, nad ise olid väga mõnusalt meelestatud. Mida enam päev edenes, seda suuremaks muutus ka mõlemas suunas mööduvate tsiklite ja igasugusest rahvusest maanteeratturite arv.
Kilomeetrite edenedes läksid vaated küll paremaks, aga liikumine raskemaks, kindlasti mitte ilmvõimatuks. Tunnel - võeh, öak, fuhh – täiesti pime. Ma ei tajunud absoluutselt kiirust ning tõusunurka. Selles sain aru, et oli oluliselt suurem kui enne tunnelit. Lisaks tekitas paanikat pidevalt saalivad tsiklid, mis tekitasid tunnelis heli, mida võis võrrelda kõrva ääres töötava suruõhuhaamriga ja neelates viimasegi valguskiire, mis minu peas hõõguv lamp suutis esile kutsuda. Tegin endale tunnelis täiega liiga, tahtsin võimalikult kiiresti välja jõuda, julgemata seisma jääda ja valides sobimatu kiiruse. Siiski märkasin siiski tunneli keskosas peatuse teha, oli ka viimane aeg. Pulss oli maksimumile tõmmatud, õhku mida hingata polnud, ääretult kehv enesetunne. Võtsin ennast kokku ning valguse kätte jõudes ja seal korraks seisatudes taastusin glükoosi tablette sisse laksides suht kiiresti.
Hakkasin edasi sõitma seades endale silmaga nähtavaid eesmärke – sõidan selle nukini/postini/lilleni ja siis seisan 20 sekundit ning kohe edasi, liikudes miinimum kiirusega. Selline liikumisviis mõjus hästi. Kuna asusime üle 2000 meetri kõrgusel, siis järsud tõusud tuli võtta rahulikult, seda enam, et ma ei söönud ega joonud mingeid lisandeid ja tiksusin puhtal veel. Asi, mis andis veel jõudu ja tahet juurde oli tohutu kaasa elamine kaasliiklejate poolt. See, et ülestõstetud pöial sirutati tsiklijuhtide poolt või lahtisest autoaknast välja, aplodeerimine, lehvitamine, oli suisa tavaline. Lahtistes autodes mõni kõrvalistuja suisa pööras ennast põlvili istmele, et hõigelda julgustavalt. Tunnustamine oli tõeliselt südantsoojendav ning aitas edasi liikuda.
Mõni kilomeeter enne kuru, momendil kui nautisin korraks pilvede seest piiluvat järve, tegi ühel mootorrattal miskit täpselt minu kõrval ilge paugu. Oeh, see oli jube laks minu kõrvale, mis lõi täiega lukku ning valusaks. Kartsin, et sain trummikilesse augu. Etteruttavalt võin öelda, et ülesse jõudes oli kuulmine täiesti taastunud.
Enne kurule jõudmist hakkas vaatamata pilve sees kulgemisele tibutama, ju siis oli meie pilvest kõrgemal veel üks vesine pilv. Urmas jõudis Gavia kurul (2621 m) olevasse kõrtsi täiesti vihmamärjana. Napsust ei öelnud keegi ära ning grappa teadis kuhu jõudma ja mida tegema peab. Hüva kraam. Baarimees küll muretses, kui Urmas mitmenda klaasi järele läks, aga ära kah ei öelnud ;) Kõrtsus sai pisut lobisetud hollandlastega, kes tulid mäkke maanteeratastega. Vihm jäi peagi järele, nagu mägedes ikka.
Laskumisele minekuks panin ennast soojalt riidesse, sest muidu oleks võinud jääpurikana alla jõuda. Meid ümbritsesid kaunid, kuid hoopis teistsugused vaated. Laskumine oli kiire ning tegime vaid ühe kontrollpeatuse, et veenduda kõigi nelja matkaja olemasolus. Santa Caterinas (1780 m) ostsime juurde toiduaineid ning hankisime vett (kraanist). Kellaaeg oli parasjagu nii palju, et hakata ringi vaatama ööbimise koha leidmiseks. Ümbrust võib kirjeldada järgnevalt: järsud metsased nõlvad või majad imetillukeste horisontaalpindade peal.
Lõpuks jäime seisma ühel väikesel teeotsal, mis viis armsa vana majani, et äkki selle taga leiame sobiva platsi. Läksin Viljoga maad uurima. Ilus niidetud heinamaa, millel olid üksikud horisontaalsemad pisikesed lapikesed. Kuna see kõik oli tarastatud ning suhteliselt maja lähedal, siis otsustasin minna ning küsida omanikult luba. Mõeldud tehtud. Kolistasin ukse kohal rippuva kellukesega ja uksele ilmus rõõmsameelne taat. Küsimusele, kas ta inglise keelt mõistab, sain vastuseks, et mitte väga, aga saksa keeles, mis omakorda meile ei sobinud, võib küll. Tegime käte ja mitme keele kaasaabil selgeks mida tahame ning taat jäi põhimõtteliselt nõusse. Ta hoiatas, et tegemist on rahvuspargi alaga ning kontrollile vahele jäädes võib see meile pahandust kaela tuua.
Lõpuks jäi nii, et taat pani reha õlale, meie omakorda rattad ja läksime sobiva platsi juurde. Hakkasime just telke ülesse panema, kui memme-taati kutsusid meid vaatama kohta, mis asus täpselt maja taga ning ei olnud näha suurelt ega väikselt teelt ning pesemiseks sobiv kraanivesi voolas mõne meetri kaugusel. Kolisime ümber. Seekord riisusime ise platsi värskelt niidetud rohust puhtaks. Taat tõi toast kaks pudelit poevett, ise muretses, kas meile sellest piisab. Võtsime viisakalt vastu, kuigi meile piisanuks sellest, mille olime eelmisest linnast hankinud.
Teagi, kas pean enam kordama, mis õhtul toimus või siiski. Traditsiooniline õhtusööl, kaardipõrgu ja 80% viin. Huhh.
Soe öö.
- Distants: 34 km
- Keskmine sõidukiirus: 8,3 km/h
- Suurim sõidukiirus: 60,5km/h
- Sõiduaeg: 3:54 h
- Kogutõus: 1198 m
- Ööbimine: 1711 m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment