Hommik algas vaatamata öisele möllule sinise taeva ning vastasmägede tippudel värskel lumel kiiskava päikesega.
Söömine, nõudepesu, asjade kuivatamine. Viimase teostamiseks hõivasime enamuse kämpingu vabast pinnast, kuhu andis midagi riputada, kaasa arvatud naabrite territoorium. Kuna päike saabus õuele jupi kaupa, siis püüdsime kogu kämpa ulatuses kinni kõik kiired, mis panid asjad särinal kuivama. Kuna meie olukord oli teistele õnneks arusaadav ja mõisteti, et kuivad asjad on eluliselt vajalikud, kannatati meie ülbus rahulikult välja. Üks pere lükkas isegi oma hommikusöögi pisut edasi, et saaksime nende auto kõrval päikese käes laiutada, kuniks päike meie platsini jõuab ;)
Ja siis see algas. Ilm oli parasjagu jahe ning tõus korralik. Sisuliselt tõusis tee 100 meetrit iga kilomeetri kohta. Ahjaa, eelmisel päeval mainisin Merano 2000., siis algselt plaanisime minna selle nimelise tõstukiga ülesse ning lõigata üle mäe, ainult et nimes mainitud aastal valmima pidanud asi, oli veel pooleli ;) nii me siis tiksusimegi mööda teed.
Kui oli ca 600 meetrit tõustud, koondasime read ning tegime mõnusa söögikorra Avelengo (Hafling) külas. Väga uimane teenindaja!!!
Järgmisest külast keerasime täiesti kõrvalisele teele, mis oli algselt kruusakattega ja hiljem muutus mulla/rohurajaks. Kaunid vaated, kuid tõusunurk ajas mind pisut omaette kiunuma.
Leidsime vahva ööbimiskoha metsas, kus oli paras koht just kahele telgile. Me ei kiirustanud, igaüks tegeles omade asjadega, esialgu peamiselt küll pohlade ja mustikate suhutoppimisega. Lähenes tume pilv, suure kiirusega. Rattakotile kukkus plaksatades miskit. Vaatasin üles, eks miskit pudenes puu otsast. Järgmine plaksatus lajatas kiivrile, ah sa mait – RAHE. Kiiresti telk püsti, asjad sisse ning ise kah järele. Ootasime. Hullemaks läks. Mõttes hakkas mõlkuma üks mõte, mis ei lasknud rahulikult olla. Kas ma sulgesin rattakotid või haarasin asjad ja jätsin kotid pärani suudega taeva poole vahtima. Mehised pöidlaotsa suurused terad tegid telgikatusele langedes korralikku müra, kuid mul ei jäänud muud üle, kui minna asja kontrollima.
Oh pagan, ega asjatult vaevanud mind see mõte. Kotid olid mõnusalt pungil nigu poleks ma sealt miskit välja võtnud. Valgeid terasid oli suisa kuhajaga. Üritasin suurema osa välja kühveldada ning tõmbasin lukud kinni ja katte peale. Prrrr, kui külm
Õhtuses kokanaadis olid Priit ja Viljo, kes olid nõus pärast saju järeleandmist selle külmaga õues toimetama.
Ahjaa, tekkis vajadus minna pöösa taha, aga mul telgi juures vaid rihmikud. Tormasin paljaste varvaste välkudes põlvetõste jooksuga kuuskede taha, hää, et libedal rohul seliti ei kukkunud. Ruttu rattakottidest veel vajalikud asjad ning tagasi lumerahe alla mattunud sooja telki. Hehh, rattamatk.
Mõnus õhtune loba Ibise saatel, kus üheks teemaks oli ka Borati kostüümi kasutuselevõtmise võimalus.
Mõttehetked:
:) Urmasel tuleb nüüd madratsiga ühte heita!
:) Laialt levinud alternatiiv on „sitta kah“.
:) Telkla kurjade metskukkede tihnikus, külma ilma ja vähese päikesega.
:) kirjutama = paberit märgama
:) Sisemise ilu põhjal sugu määrama.
- Distants: 16 km
- Keskmine sõidukiirus: 5,2 km/h
- Suurim sõidukiirus: 31 km/h
- Sõiduaeg: 3:01 h
- Kogutõus: 1349 m
- Ööbimine: 1767 m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment