Pererahvas oli äärmiselt lahke ja armas ning neist ei õhkunud grammigi teesklust. Maailm on täis häid inimesi, on vaid vaja nendega kokku sattuda. Maja ise oli 100 aastat vana, suur ja hubane ning tänasel päeval kasutusel suvemajana. Memm-taat olid selle ilusti enda järgi sisseseadnud - kaunid detailid, maitsekas, vana ja sobiv mööbel.
Küpsistest veel nii palju, et memm kiitis selle kandi omi ning andis kaasa kogu koduse tagavara, mis kulus meil hiljem marjaks ära. Viljo leidis enda koti põhjast Kalevi greibimaitselise šokolaadi, mis pani vaatamata räsitud välimuse memme silmad särama, sest too osutus minu moodi šokohoolikuks.
Õue naastes lõõskas päike täie võimsusega ning saime telgid mõnusalt kuivaks. Pakkisime asjad ning jätsime pererahvaga hüvasti. Tõesti armsad inimesed.
Laskusime Bormiosse (1217 m), kus on kena vanalinn, kuid vaatasime täpselt nii palju kõik sõites silma jäi. Vaid keskväljakul tegime paariminutilise peatuse, mida ei saa vist linnaga tutvumiseks nimetada. Stelvio poole suunduva tee ääres oli suure pood, kus saime täiendada tagavarasid. Kuna hommiku toimetused olid pikaks veninud, siis otsustasime mitte hakata liikuma suurele kurule. Olin juba kodus selgeks teinud, et sellel tõusul ei leia me ühtegi kohta kuhu laagrisse jääda, kuid mulle oli silma jäänud üks kõrvale põikamise võimalus, mille viisimegi ellu. Ehk siis lühidalt järgnevat kokku võttes, võiks seda kirjeldada tühja panemisena. Ilusa tühja panemisena.
Tegime selle matka esimese radiaali. Tavapärasest erinevalt sai see vormistatud ratastel. Päikese lõõsast kuum tõus Fraele kurule (1941 m), lõputu serpentiinide rivi. Gepsu jäljelt lugesin kokku, et enne kuru oli neid suisa 17 tükki. Enne serpentiinidele minekut kogusime kadaka põõsastes jõudu ja vaatasime ringi, et kas naastes saaksime kuhugi laagri ülesse tõmmata. Mõnusaid kohti oli küll, isegi veega kohti, kuid need jäid siiski teele näha ja nagu arvata võib, oli selles piirkonnas telkimine keelatud. Ka tõusul jäid mõned kohad silma, näiteks alajaama ümbrus ;) (nali teadjatele).
Kurul olid vahvad päevinäinud kindlustornid ja ka tekst infotahvlil, mis oleks pidanud meid viima ajalooliste saladusteni. Kahjuks oli see puhtas itaalia keeles ning võis aru saada vaid daatumitest, nimedest ja toetuda seoste leidmisel isiklikule ajalooteadmisele ja fantaasiale. Kurul puhus ilge tuul, väga külm tuul. Päevitusriided sai kiiresti asendatud fliisi ja tuulejakiga ning väikeseks laskumiseks toppisin ka kindad kätte. Väike org, kuhu jõudsime oli selline nagu olin varem piltidel näinud. Mäeaheliku ringi keskel roheliste mägimändidega palistatud sini-sinised paisjärved. Kuna leidsime mägimändide tukas Cancano järve (1900 m) ääres mõnusa varjulise laagriplatsi, siis ei hakanud samal õhtul enam tagasi minema.
Õhu- ja veetemperatuur oli siiski nii madal, et vaatamata kutsuvale sinisele veesilmale ma ujuma ei kippunud. See koht oli imeliselt kaunis. Loojangu valgus mäetippudel, sinine järv, kaunis männisalu.
Taas traditsiooniline laagriõhtu. Oh, kuidas ma küll unustasin. Siiski erines oluliselt, sest 80% Saaremaa vahetati 80% Viru valge vastu.
- Distants: 31 km
- Keskmine sõidukiirus: 8,5 km/h
- Suurim sõidukiirus: 57,3 km/h
- Sõiduaeg: 3:06 h
- Kogutõus: 927 m
- Ööbimine: 1913 m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment