Äratus oli varakult ja kohe sööma, laua taha sööma, noa ja kahvliga sööma, sooja söögituppa sööma, ... . Oooo. PS Nõusid ei pidanud isegi Priit pesema!!!
Kõik lauad olid kaetud just nii, nagu eelmisel õhtul olid kõik majas ööbivad seltskonnad asetunud, pole sellist asja varem kusagil kohanud. Kõht sai hästi täis, kuid kindlasti oli Stelvios rikkalikum laud.
Asjad kokku, ratas garaažist välja ning laadisime hoolikalt kokkuvolditud pagasi rattale. Sisuliselt ukse eest algas mehiselt kivine ja järsk tõus. Huvitav, kui ma olen aegajalt mõttes kirunud, et mida paganat ma siin higistan, siis nüüd tead, et need eelnevad kirumised on olnud lihtlabane kapriis :) Sellist järsku lahtise kruusaga pikka tõusu (ette rutates võin öelda, et ka laskumist)ei olnud ma veel läbi teinud. Esimestel kilomeetritel suutsin korraga sõita vaid ühe serpentiini sirge, see tähendas vänderdades liikumist võimalikul miinimum kiirusel. Samas pean tunnistama, et paigalt saamine tühjendas kogu energiavaru ning kõik pedaaliringid said tehtud hambad risti ja meeli välja lülitades. Mõnes kohas, kus ei saanud sõites minema, olin sunnitud ratast lükkama. Lükkamine – olin valmis ratast põõsasse viskama, aga ühtegi ei olnud piisavalt lähedal, et oleks selleks jaksu olnud. Kui esimene vall oli ületatud, avastasime ennast lohku tõmmatuna ja seda sõna otseses mõttes. Kahe serpentiini vahel oli org :S See eest pakkus hunnituid vaateid – järv, suured roosad kaljud, mägimännid, lumised tipud ja sai ühtlasi korraks hinge tõmmata.
Kui järgmine serpentiin oli võetud ... , olime taas lohus!!!! Vaatepilt pisut teistsugusem, kuid taas hingematvalt ilus. Kolmas serpentiin oli kõige hullem. Ratta nina oli taeva poole ning tekkis rohkem võimalusi lükkamiseks. Põõsad olid nüüd küll käepärast, aga mõte, et peaksin jalgsi kogu matka läbi tegema ei tundunud lahendusena ja hakka siis seda ratast kusagilt kuristikust välja õngitsema.
Põhimõtteliselt pidime saama üle kahest ahelikust.
Ja siis see laskumine. Mina isiklikult suutisn nii mõnelgi korral külje maha panna.
Ahjaa, asi päädis sellega, et lõhkusin suurtel kividel hüpeldes esimeste laskumismeetritega pakiraami. Pooleks läks vidin, millega kinnitud pakiraam tagumise ratta külge. Olin kodunt kaasa haaranud erinevaid vidinaid ning üheks oli kinnitus, millega saab pakika kinnitada sadula külge, kuna elu on näidanud, et see on ca 15 kg pagasi vedamisel osutund õrnaks kohaks. Kuna mu kaaslased on nutikad, siis kombineerisid selle vidina abil lahase ning kinnitasid täiendavalt peotäie kaablikinnitustega. Mäest alla ma selle kaadervärgiga igatahes sain.
Üritasin sellel kuumaasitkul leida võimalikult tasaseid kohti, mida sellel pikal teel siiski ei olnud.Üks väheseid laskumisi, kus oli aega seisma jääda, sest liikumiskiirus oli vaid veidike kiirem kui eelnenud tõusul ning seetõttu sai nautida imelisi vaateid, eriti kaunis oli Outo org.
Cortina d´Ampezzos sain teada, et minu rattale sobivat pakiraami ei ole mõtet Itaaliast otsida. Aga soovitati keevitust ning anti kaasa vajalik sõnavara ja suund. Kuna olin poiste poolt meisterdatud asendusega saanud selles hullumeelsest laskumisest alla ja ees oli ootamas vaid asfald (selle hetke info põhjal), siis otsustasime riskida ning jätkata katkise pakiraamiga. PS sinna linna jõudes olime taas itaaliakeelses piirkonnas.
Söögiaeg. Sättisime ennast toredale pizzalõhnalisele terrassile ning avasime meeled õhus voogavate maitsete ja meeleolude segule, mmmmm. Ja kujutage nüüd ette, et tullakse su juurde ning öeldakse „siesta“. WTF! Kell sain 15. Kuna olime näljased, siis suundusime kõrtsu, kus just algas söökide pakkumise aeg. Hää guljašš ja tiramisu – selle tiramisuga oli mingi asi, ahjaa, ma meeldisin sealsele ettekandjale ;)
Poodlemine ilmatuma suures poes, kus ei olnud siestat!?!? Ostsin endale Dolomiitide pildiraamatu.
Ööbima jäime taas tsiviliseeritult, kämpingusse nimega Dolomiti. Seal on kõrvuti mitu kämpa. See, mille nimi on Cortina, saab jääda vaid suvilaautoga, selles kuhu meie jäime (tagumises), kõigega, mis ei ole suvila ning seal on platsid autode ja telkide jaoks.
Sellel hetkel kui meie saabusime, oli telkimishinnaks 7 eurot + 5.50 eurot nägu. Raha võeti õnneks vaid ühe telgi eest, sest mu kallid kaaslased tegid selgeks, et see teine on maksmiseks liiga väike.
Läksin pesema. Jätsin rätiku ning pesemisvahendid dušikabiini ning suured riided koorisin seljast eesruumis. Astusin kabiini, võtsin seljas ülejäänud asjad, astusin duši alla, sirutasin käe seebi järele, mhhhh, ups, vale kabiin.Kuna üks fahmiilia oli täies koosseisus astunud naiste poolele, siis toppisin taas riidesse ja suundusin õigesse ruumi :D :D :D
Homme ootab ees viimane suur kuru Giau (2200 m).
Ääretult mõnus õhtu ja rahulik uni.
- Distants: 30 km
- Keskmine sõidukiirus: - km/h
- Suurim sõidukiirus: 41 km/h
- Sõiduaeg: 3:42 h
- Kogutõus: 736 m
- Ööbimine: 1043 m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment