28.08.2010 (1 päev)

Oma kalli sõbra kaasabil jõudsin kokkulepitud ajaks (13:15) Tallinna lennujaama. Viivika nupsudega, Liina, Maiken ja Raul tulid lehvitama ning tuletasid meelde mida tuleb tuua ja mida peame kindlasti tegema. Nõuannete ja kallistuste koorma all suundusime kontrolli.

Tundub, et mõni nõuanne oli metallist, sest paradiisivärav hakkas piiksuma?!?! OK, siiski vaid püksirihm. Vöö maha ja uuele katsele. Ikka piiksus. Ma olen kindlasti ise väärismetallist, ega muidu poleks seda lärmi olnud. Selles veendus ka piiritädi, sest pärast põhjalikku kompimist lasti mind edasi.
Milano trip GPS
Rong GPS

Traditsiooniline kohanemine ja „tutvumine“ lennujaamas, lennukile kell 14:50 ja Malpensa lennujaamas maha 10 minutit lubatust hiljem. Olla olnud vastutuul, usun.

Ärge oodake Malpensa lennujaamas suurt pagasit seal, kus viidad näitavad, vaid hoidke silma peal kõikidel ustel, mis asuvad pagasilindi number 5 ligidal. Meie rattad lükati välja täpselt ruumi teisest otsast.

Ahjaa, pagasit oodates jõudsime tutvuda pagasikärude hingeeluga ja disainisime neid ümber mägimatkale sobivaks. Veidike tekitas probleeme see, et pidur tuleb lahti kangi ülesse kui ka alla liigutades. Tundus pisut ohtlik, aga samas millised suurepärased reklaamipaigutamise võimalused ;)

Asjad kärule ja Andrese käest saadud soovitustega varustatult leidsime ukse nr 6 juurest Milano Central raudteejaama sõitva bussi. Küll oli bussi ümber asjamehi. Üks tegeles pagasiga, teine oli viisakuse pärast, kolmas tahtis raha ja neljas andis ukse juures pileti. Ühtlasi oli see viimane ka bussijuht, milline kokkuhoid.

7.50 euro ja 50 minuti võrra vaesemana jõudsime Milanosse, kus raudteejaama kõrval ootasid, pisikesed turukärud näppus, kodutute välimusega tüübid. Oli pisut tegemist, et neile selgeks teha, et me ei taha käru ja paneme oma asjadele ise rattad alla. Bussi sõidust veel nii palju, et kui rattad on kastis, siis ei teki nende transportimisega mingeid probleeme. Pean silmas seda, et nina kirtsutamata on rahul juht ja heast vastuvõtust on rahul ka rataste omanikud, kelle väärtuslikku kraami bussikõhus veetakse.

Milano raudteejaam on suurem kui Viru keskus koos Kaubamajaga. Saime teada, et sobivas suunas sõidab samal päeval veel paar rongi ning hinnaks pernose 11 eurot.

Rattad kokku vaatajaskonna „abiga“ ning suundusime poodi, kus internetist saadud andmete põhjal pidi olema Primuse gaasi ja avatud hiliste tundideni. Aga võta näpust. Poe juurde jõudsime kell 20:15 ning pood oli suletud just 15 minuti eest. Egas muud, tagasi jaama.

Ühe kohaliku taadi kaasabil, kes küll inglise keelt ei mõistnud, kuid kakerdas parasjagu õiges kohas, ostsime automaadist piletid ja koguhinnaks osutus 27.80 euort. Taat oli tippinud sisse mingi parooli, mis tõmbas hinna kõmmmdi alla, lahe!! Kokkuhoid oli märgatav.

Rongi väljumiseni oli täpselt 15 minutit, meie asusime jaama esimesel korrusel, rong aga kolmandal. Trepp, eee, see oli nigu Potjomkini trepp Odessas (teate küll, tuntud ajaloolised kaadrid minevikust - inimesed jooksevad, lapsevankrid kukuvad jne) ja eskalaatorite ees uhked postid ning täislastis ratas ei mahtunud väga ära. Kohale me saime, sest eks eestlased on siia maailma tugevate ja nupukatena loodud. Ja oh neid lõputuid perroone ja ronge ja ühelgi tablool ei olnud ühtegi tuttavat nime. Võtsin ühel igavleval ametnikul nöögmist kinni ning „nõudsin“ piletit näidates õiget rongi. Hehh, see oli otse meie nina all, perrooni nr 9 ääres. Pime ja lõputult pikk. Ratta märk oli perrooni alguses oleva vaguni küljes, aga see oli kinni ning pime, tegelikult oli pime enamus rongist, vaid kauuuugel lõpus helendas pisut. Sinna lõppu me suundusimegi, kus kohtusime vagunisaatjaga. Käsi–jalgu–piletit appi võttes, saime rongi ning lubaduse, et ta annab teada, kui õige peatus lähenema hakkab. Et asi kohe klaar oleks, siis annan teada, et tema ei andnud teada.

Sisuliselt olime ainsad reisijad terves vagunis, olen veendunud, et ülerahvastatuse pärast ei pidanud keegi kurtma ka teistes. Rong väljus kell 21:20 ja Desenzano del Garda perroonile astusime 22:50.

Otse raudteejaama ees on kraan, millest tuli joogivett, vähemalt ühtegi silti, mis eemale peletaks ei olnud, maitsel polnud viga ja järelmõju puudus. Raudteejaam on võrreldes järvega pisut kõrgemal, seega saime matka alustada tuledes veiklevas öises linnas südantsoojendava allakäiguga.

Kui te vaid teaks, mis tunne võtab võimust matka alguspunkti jõudes, loodan et teate. Hetk, mida on pikalt oodatud. Hetk, millele on palju mõeldud. Hetk, ... . See on nüüd su ümber, need lõhnad, see vaev, see rõõm, see lõputu liikumine ja sõltumine hoopis teistest väärtustest, mis igapäevaselt on ümbritsemas. Määravaks saavad asjad, milles trajektooril kodu-töö-kodu-töö ei pööra tähelepanu ja ebaoluliseks need, mis tavaliselt nii tähtsad tunduvad. Oled vaid sa ise, kaaslased ja see imeline ümbrus, mis võib olla nunnult armas või armutult karm. Kõik on magus-valus.

Linna järveäärne külg oli täis saginat, rahvas promeneeris järve kaldal, istusid välikohvikutes – nautisid laupäeva õhtust olemist. Võtsime meiegi sest osa. Hehh, kui te oleksite näinud neid õnnelikke silmapaare - poistel lõid silmad särama, kui lauda toodi korralikud liitrised õllekannud. Tore oli istuda, aga öö võttis järjest võimust ning meil ei olnud veel pesakohtagi. Koha otsing osutus suhteliselt keeruliseks. Esiteks kottpime, teiseks võõras koht, kolmandaks - tegemist siiski kohaliku „Rivieraga“.

Mingite kilomeetrite järel käisin ühest peenest lokaalist küsimas, kas nad oskavad midagi soovitada. Nende poolt soovitatu kohas oli sellel õhtul suurem pidu ning rahvast tulvil täis, lasime jalga. Veits edasi sõites oli tee ääres telgi märk ning kui olime läbinud märgil olevad 300m, leidsime teise, kus oli telkimise keeld. Saa siis neist itaallastest aru, kord nigu lubavad ja siis keelavad. Kuna neil endalgi polnud asi selge, siis keerasime keelava sildi alt sisse ning seadsime järvekaldal sisse. Soe õhtu, ilmateade lubas nigu vihma kah.

Otsustasime, et telgid paneme üles siis, kui selleks otseselt vajadus tekib. Tuul tõusis ja esimeste vihmapiiskade langemisel tegime ööhäire, mis haledalt läbi kukkus. Tuul rapsis telki ja kiviklibuse pinna sisse ei jäänud ükski vai korralikult püsima. Õnneks loobus sajust ka pilv ning võisime unenäol keerata järgmise lehekülje.