18.09.2010 (22 päev)

Viimane päev Itaalias.

Taas söök, mis koosnes saiast, imepisikesest võipakist, viilust juustust, vorstist, džemmist.

Kuidagi sain asjad, matka omad ja need mida hankisin hommikul poest, kottidesse. Kogu mansaft rattale. Priidul oli taas oluline roll transportida kokkuvolditud, kuid siiski über suured kastid raudteejaama juures olevasse bussipeatusesse. Kuna tema ratta kabariidid olid varasemast seetõttu oluliselt laiemad, automõõdust jäi vaid pisut puudu, oli ülesanne selles liikluskeerises üsnagi keeruline. Õigus,vihma hakkas kah kergelt tibutama. Kui jõudsime raudteejaama varju alla, hakkas suisa kallama. Meenus eelmise aasta matka lõpp, kui sama moodi promeneerisime mööda Nice mereäärt lennujaama ja siis algas korralik äikesetorm.
Seekord müristama ei hakanud ning voltisime karbid kokku vihmavalgu eest varju alla hoides. 

Irw, kui Eestisse jõuavad rattad karpides, kuhu mahutades on vaja ratas sisuliselt algosadeks lammutada, siis nendesse karpidesse oleks võinud vabalt rattaseljas otse sisse sõita. Vähendasime kastimõõte nii palju, et ratas ei jääks loksuma ning e-õhk väga ei kurvastaks liigsete mõõtmete pärast.

Omastasime bussi tagumise otsa ning tundsime mugavalt, põhimõtteliselt lõime lahti oma tavapärase laagri.
Kohale jõudsime varakult, kuid äärepealt oleksime lennukist maha jäänud. Regasime ennast lennukile ning rataste regamiseks lippasin kassasse, kus pidin maksma rataste veo eest. Minu ees oli vaid kaks inimest ootamas ja teenindajaid oli ka kaks. Rõõm,et saab asjad kiiresti aetud, sai otsa, sest kahe teenindaja liikumiskiirus oli suur null ja jäi mulje, et nende väljaõppel oli keskendatud hoopis teistele teemadele. Igasugune pädevus puudus. Olen tavaliselt mujal sarnastes sellistes situatsioonides rahumeelne ja kannatlik ning pigem ajab asi muigama, kuid teadmine, et lennukini on jäänud väga vähe aega tegi väga närviliseks. Ja siis jõudis LÕPUKS kätte minu hetk. Ja pagan, ta hakkas kõiki rattaid ja nimesi kandma käsitsi mingisse kaustikusse ja siis mingile kopeeruvale lipikule, kurat, mis sajandis me elame. Tagatipuks, et tundnud ta laual olevat terminali. Tegin kõne suisa Tallinna, et teha kindlaks, kas pangal on kõik korras. Saades kinnituse, et kõik on OK nii panga kui ka minu kaaritdega, kukkusin teenindajat õpetama terminali kasutamise osas. Makstud saime. Tormasin regamise lauda, kus poisid hoidsid sealset teenindajat kinni, et too minema ei jalutaks ;D ning sain talt kätte vajaliku aktsepti. Jabadabaduuuu. Tormasime väravasse, kus lookles lõputu järjekord. Kõik asjad mis võiksid undama hakata koorisin varakult küljest ja sõna otseses mõistes tormasime lennukisse. Olime viimased sisenejad. Soovitus, tasuge mõlema otsa eest juba Tallinnas!!!

Aidaa Dolimiidid, aidaa Itaalia. Mõnus matk oli.

Poisid, AITÜMA!!!!


GPSi jälg

17.09.2010 (21 päev)


Sellel hotellil on vaid kaks viga – kehvad padjad ja kuiv hommikusöök. Muus osas taevalik, oletan et eelnev matkakatsumus ei olnud mu arusaama mugavusest ja häädusest pärssinud.

Olin teinud kodus pisut eeltööd võimalik rattapoodid osas. Uurisime alt lauast, kas need võiksid ka reaalses elus olla õiged. Piiga oli igati abivalmis, aga sellel teemal ei olnud ta väga teadlik. Kahju. Siiski saime lisainformatsiooni ning läksime selle põhjal linna rattakaste hankima. No vot sulle rattariiki. No selles linnas küll ühtegi korralikku rattapoodi pole või mis korralikku, siin pole neid üldse. Leidsime ühe putiigi, aga see oli nii peen koht, et ... . Igatahes oldi sõbralikud, kuid kaste ei olnud ning ei osatud soovitada ühtegi teist rattapoodi. Oletan, et Tallinnas võid astuda ükskõik millisesse neist sisse ja kõik teavad täpselt kes ja kus nende konkurendid on. Lõpetasime selles samas suures spordipoes, kus esimesel päeval tahtisme gaasi hankida. Neilt saime hiidkarbid ja transportisime metroos võimalikult hotelli juurde ja sealt kaenla all hotelli. Selleks kõigeks kulus „vaid“ 4 tundi. Appi! Mõne tunnine lõunauinak värskendas, et siis teha jalutuskäik hämaras/pimedas Milanos. Pizza hankisime üle tänava asuvast pizzabaarist.

Öö Milanos.

16.09.2010 (20 päev)

Hommikul oli vaja saada üle veel viimasest väiksemast kurust passo Staulanza, mis kõrgus 1773 meetril. Suutsin kuidagi valesti oma jõudu rakendada ning sain kanni lihase krampi. Proovige rattaga sõita, kui kann on kiviks, proovige kasvõi lauskmaal. Ei aidanud venitused ega lõdvestused. Oumaigaad, niuksusin ja tulin.
Loodus muutus totaalselt. Olime väga palju tulnud alla poole ning seda oli näha nii mägede, kui ka puude põhjal. Metsad muutusid suurelehisteks.

Plaanisime Longerones minna rongile ning sellega jõuda otse Milanosse, sest esialgsest plaanist teha vahepeatus ka Veneetsiasse olime vahepeal loobunud.

Ja nüüd midagi „põnevat“. Jõudsime Longeronesse. Meeleolu matka lõpule kohaselt pisut ülevoolav, ja teadmine, et rattaga on vaja sõita vaid Milanos. Raudteejaamas vaatasime üle sõiduplaani ning meile sobivalt oli seal kirjas, et rong väljub ca 1 tunni pärast. Väga hää, selle ajaga jõudsime sealses „kohvikus“ ühtteist näksida. Aeg hakkas jõudma sinna maale, et oli paras hetk minna perroonile. Ootasime. Inimesi juurde ei tulnud, ka neid, kes ootasid kohvikus. Just sellel hetkel, kui pidi saabuma rong, tuli perroonile tüüp, kes oli meid lahkelt kohvikus teenindanud ja küsis midagi väga ootamatut: Kas ootate rongi? Teate rong ei käi siin. ????????? Me ju oleme raudteejaamas, rööpad on siin ja ajaplaan seinal. Arusaamatuks jäi mul see osa, et kas üldse ei sõida, mingi periood ei sõida või lihtsalt täna ei sõida. Selle asemel oli buss teisel pool jaama, mis lahkus just sellel hektel, kui pistsime ninad sinna poole. Kusjuures me ei olnud ainsad, kes maha jäid. Saime teada, et peame liikuma edasi veel 19 km, et jõuda Bellinosse. Seda küll vaid allamäge, aga mööda suurt magistrali. Pähhh!

Bellinos oli raudtee + jaam + rong. Piletid ostsime Milanosse vahepealse ümberistumisega Padova´s. Bellinost Padovasse sõidab rong 2 tundi ning sealt Milanosse 3 tundi. Milano otsa pilet jäi Padovas registreerimata ja saime pisut riielda. Samas aga oli perroonil kiri, mis ütles, et see kollane aparaatum ei tööta ning sellisel juhul tuleb pilet valideerida jaamas või vagunisaatja poolt. Seega, see pisike käratseja trampis jalgu põhjuseta.
Ümberistumiseks oli meil aega 1 tund ning see aeg sai postel sisustatud näksi ja joogitagavarade täiendamisega jaamapoes nimega Spar.

Milanosse jõudes oli Viivika teinud suure töö ja meil oli olemas hotelli asukoht. Antud hotell oli meie saabudes juba täis, kuid sain soovitused vaid nurga taga asuvate hotellide osas Paganini tänaval. Esimene oli samuti täis ning teine võttis meid kogu varustusega lahkelt vastu. Rattad sisehoovi ning võtmed kätte kaheks ööks. Üks öö pernina oli 45 eurot. Täiesti viisakas ja puhas koht.

Istusime kasitult tänavapoolse toa rõdul, nautisime brändit ja vastaskohviku aknal esinevat tütarlast. Ei olnud stripp, vaid mõnus mahe jazz.

Puhtad linad, avatud aken, soe avar tuba, nurrr!
  • Distants: 59 km
  • Keskmine sõidukiirus: 19,7 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 56,1 km/h
  • Sõiduaeg: 3 h
  • Kogutõus: 450 m
  • GPSi jälg

15.09.2010 (19 päev)

Hommikul läks bensiini sööv põleti katki. Võeti küll algosadeks ning puhastati, kuid koostöövalmidust rohkem ei ilmutanud.

Eelmisel päeval oli Viljo La Cooperativa poes näinud Primuse gaasi. Panin Priiduga asjad kokku ja sõitsime 3 km kaugusel asuvasse poodi (3 km = 100 meetrit tõusu). Tagasi jõudes selgus, et olime toonud vale asja, no mina ei tea, mis me seal riiulite vahel tegime, et selline asi märkamata jäi. Võttis pisut vanduma. Nüüd läksid poodi Priit ja Viljo ning said eelnevalt poest saadud kraami õige vastu vahetada. 

Kämpingu lähedalt tõmbasime otse mäkke, et nö lõigata suurele teele. Njaa, oli see vast lõikamine. Tee oli suisa püsti. Kõikides kohtades, kus see osutus füüsiliselt võimalikuks, sõitsin. Õnneks oli seekord sõitmise osas oluliselt pikem kui lükkamise, sest see viimane ei ole mulle tõesti füüsiliselt ega emotsionaalselt vastuvõetav. Kautasin ka rahvusvahelist tuge, kus üks jalutav tütarlaps, arvatavasti Balkanist, aitas mul üsna mitusada meetrit ratast edasi lükata ;) Suured tänud talle selle eest.

Et kui keegi soovib seda teed/rada kasutada, siis võtku teamiseks, et selle number on 430.
Lago di Pianoze – nunnu väike järv, milles ujuvad kalad ja mille kõrval asub kena söögimaja, mis toitlustab igapäevaselt kuni kella kolmeni. Väga rahulik koht – tekkis tahtmine raamatut lugeda. Aga seda mõnel teisel korral, hetkel oli vaja tööd edasi teha.

Põhimõtteliselt meie lõikamine osutus raskeks, aga seevastu nägime kauneid kohti, mis oleks muidu nägemata jäänud.
Giau kurule tõmbasime sisuliselt ühe jutiga. Kui eelnevalt kruusateel tehtud lühikesed peatused välja jätta, siis suurel teel peatusin vaid selleks, et võtta seljast pluus, et määrida ninale päevituskreemi ja kolmas kord, et süüa 4 kuivatatud aprikoosi. Giau ise asub 2236 meetri kõrgusel. Meie sõtkumisele elati teel aktiivselt kaasa.

Ülesse jõudes võeti mind ühe ratturite pundi poolt vastu aplausiga, mootorratturid tõstsid pöidlaid, üks neist tuli suisa ma juurde ning kummardas maani. Ei jäänud mul muud üle kui ka käsi südamele panna ja vastu kummarduda. Huvitav, kas see kõik oli tingitud sellest, et ma olin just äsja raske teekonna läbinud ning austusavadluseks või sellest, et jõudsin karmide kurutuulte kätte suviselt rinnahoidjate väel .
Tegelikult oli olemine üsna töss, sest ülesse sain kiiresti, hingtõmbehetkedeta ja vaid vee najal. Pool klaasi õlut, enne kerget einet, tegi oma töö, tšahhh!

Kui alustasime laskumist jäi meile ette üks auto. Tal sai lõpuks meie tahavaatepeeglis töllerdamisest villand ning tõmbas kõrvale. Väga kiire laskumine, sest serpentiinide otsast oli hästi näha, kas rada on vaba. Õnneks oli liiklus väike ja sai südamest kimada. Ühel pikal sirgel jäin ringi vahtima ja kurvi taga olev sein osutus ootamatult lähedal olevana ja ma ei olnud pidurdama veel hakanud. Kiirus oli sellel hetkel 60 km/h. Õnneks sain lühikeste blokkpidurdamiste haaval hoo piisavalt maha. Pidurite blokkimist ei soovita siiski kasutada, sest see paneb ratta korralikult hüplema ning võib kehvalt lõppeda. Seepärast ei tohigi laskumisel maailmailu imetleda ja omi mõtteid mõlgutada.

Pärast Pesculi leidsime ühe oja kaldal telkimiseks mõnusa seeni täis platsi. Tegime kosutamiseks rammusa supi. Raske päev oli, aga mõnna.
  • Distants: 34,31 km
  • Keskmine sõidukiirus: 8 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 65,1 km/h
  • Sõiduaeg: 4:16 h
  • Kogutõus: 1334 m
  • Ööbimine: 1472 m
  • GPSi jälg

14.09.2010 (18 päev)


Äratus oli varakult ja kohe sööma, laua taha sööma, noa ja kahvliga sööma, sooja söögituppa sööma, ... . Oooo. PS Nõusid ei pidanud isegi Priit pesema!!!

Kõik lauad olid kaetud just nii, nagu eelmisel õhtul olid kõik majas ööbivad seltskonnad asetunud, pole sellist asja varem kusagil kohanud. Kõht sai hästi täis, kuid kindlasti oli Stelvios rikkalikum laud.

Asjad kokku, ratas garaažist välja ning laadisime hoolikalt kokkuvolditud pagasi rattale. Sisuliselt ukse eest algas mehiselt kivine ja järsk tõus. Huvitav, kui ma olen aegajalt mõttes kirunud, et mida paganat ma siin higistan, siis nüüd tead, et need eelnevad kirumised on olnud lihtlabane kapriis :) Sellist järsku lahtise kruusaga pikka tõusu (ette rutates võin öelda, et ka laskumist)ei olnud ma veel läbi teinud. Esimestel kilomeetritel suutsin korraga sõita vaid ühe serpentiini sirge, see tähendas vänderdades liikumist võimalikul miinimum kiirusel. Samas pean tunnistama, et paigalt saamine tühjendas kogu energiavaru ning kõik pedaaliringid said tehtud hambad risti ja meeli välja lülitades. Mõnes kohas, kus ei saanud sõites minema, olin sunnitud ratast lükkama. Lükkamine – olin valmis ratast põõsasse viskama, aga ühtegi ei olnud piisavalt lähedal, et oleks selleks jaksu olnud. Kui esimene vall oli ületatud, avastasime ennast lohku tõmmatuna ja seda sõna otseses mõttes. Kahe serpentiini vahel oli org :S See eest pakkus hunnituid vaateid – järv, suured roosad kaljud, mägimännid, lumised tipud ja sai ühtlasi korraks hinge tõmmata.

Kui järgmine serpentiin oli võetud ... , olime taas lohus!!!! Vaatepilt pisut teistsugusem, kuid taas hingematvalt ilus. Kolmas serpentiin oli kõige hullem. Ratta nina oli taeva poole ning tekkis rohkem võimalusi lükkamiseks. Põõsad olid nüüd küll käepärast, aga mõte, et peaksin jalgsi kogu matka läbi tegema ei tundunud lahendusena ja hakka siis seda ratast kusagilt kuristikust välja õngitsema.

Põhimõtteliselt pidime saama üle kahest ahelikust.

Ja siis see laskumine. Mina isiklikult suutisn nii mõnelgi korral külje maha panna.

Ahjaa, asi päädis sellega, et lõhkusin suurtel kividel hüpeldes esimeste laskumismeetritega pakiraami. Pooleks läks vidin, millega kinnitud pakiraam tagumise ratta külge. Olin kodunt kaasa haaranud erinevaid vidinaid ning üheks oli kinnitus, millega saab pakika kinnitada sadula külge, kuna elu on näidanud, et see on ca 15 kg pagasi vedamisel osutund õrnaks kohaks. Kuna mu kaaslased on nutikad, siis kombineerisid selle vidina abil lahase ning kinnitasid täiendavalt peotäie kaablikinnitustega. Mäest alla ma selle kaadervärgiga igatahes sain.
Üritasin sellel kuumaasitkul leida võimalikult tasaseid kohti, mida sellel pikal teel siiski ei olnud.Üks väheseid laskumisi, kus oli aega seisma jääda, sest liikumiskiirus oli vaid veidike kiirem kui eelnenud tõusul ning seetõttu sai nautida imelisi vaateid, eriti kaunis oli Outo org.

Cortina d´Ampezzos sain teada, et minu rattale sobivat pakiraami ei ole mõtet Itaaliast otsida. Aga soovitati keevitust ning anti kaasa vajalik sõnavara ja suund. Kuna olin poiste poolt meisterdatud asendusega saanud selles hullumeelsest laskumisest alla ja ees oli ootamas vaid asfald (selle hetke info põhjal), siis otsustasime riskida ning jätkata katkise pakiraamiga. PS sinna linna jõudes olime taas itaaliakeelses piirkonnas.

Söögiaeg. Sättisime ennast toredale pizzalõhnalisele terrassile ning avasime meeled õhus voogavate maitsete ja meeleolude segule, mmmmm. Ja kujutage nüüd ette, et tullakse su juurde ning öeldakse „siesta“. WTF! Kell sain 15. Kuna olime näljased, siis suundusime kõrtsu, kus just algas söökide pakkumise aeg. Hää guljašš ja tiramisu – selle tiramisuga oli mingi asi, ahjaa, ma meeldisin sealsele ettekandjale ;)

Poodlemine ilmatuma suures poes, kus ei olnud siestat!?!? Ostsin endale Dolomiitide pildiraamatu.
Ööbima jäime taas tsiviliseeritult, kämpingusse nimega Dolomiti. Seal on kõrvuti mitu kämpa. See, mille nimi on Cortina, saab jääda vaid suvilaautoga, selles kuhu meie jäime (tagumises), kõigega, mis ei ole suvila ning seal on platsid autode ja telkide jaoks.

Sellel hetkel kui meie saabusime, oli telkimishinnaks 7 eurot + 5.50 eurot nägu. Raha võeti õnneks vaid ühe telgi eest, sest mu kallid kaaslased tegid selgeks, et see teine on maksmiseks liiga väike.

Läksin pesema. Jätsin rätiku ning pesemisvahendid dušikabiini ning suured riided koorisin seljast eesruumis. Astusin kabiini, võtsin seljas ülejäänud asjad, astusin duši alla, sirutasin käe seebi järele, mhhhh, ups, vale kabiin.Kuna üks fahmiilia oli täies koosseisus astunud naiste poolele, siis toppisin taas riidesse ja suundusin õigesse ruumi :D :D :D

Homme ootab ees viimane suur kuru Giau (2200 m).

Ääretult mõnus õhtu ja rahulik uni.
  • Distants: 30 km
  • Keskmine sõidukiirus: - km/h
  • Suurim sõidukiirus: 41 km/h
  • Sõiduaeg: 3:42 h
  • Kogutõus: 736 m
  • Ööbimine: 1043 m
  • GPSi jälg

13.08.2010 (17 päev)


Varahommikuses pimeduses hakkas telgi katus kergelt krabisema, langesid esimimesed piisad. Äkki jääb järele? Sabin muutus korralikuks vihmaks ja nii jäigi.

Viljo, vapper mees, kes oli telgi püstitanud kohta, kus vihmavesi hakkas kimbutama ka alt poolt, kokanaatis vihmale vaatamata pudru ning kohvivee valmis ja mina olin õnneks eelmisel õhtul saia-vorsti–juustu portsud valmis viilutanud. Nii me siis kössitasime telgis ja nosisime hommikusöögi kallal.

Vihm jätkas sama hooga ning taevasse vaadates ei paistnud sellel lõppu. Teadsime, et mõne kilomeetri kaugusel on hütt, võtsime plaani asjade pakkimise ning Pederü hütti (1548 m) mineku. Hütti, njah, kas seda tänast varianti just hütiks enam nimetada saab, jõudsime ligemärgadena.

Soe tee ja vaade lumisele eelkurule. Just lumisele, ei rohkem ega vähem. Mõte minna märgade asjadega veelgi kõrgemale, kus valendab lumi, ei tundunud väga mõistlik. Otsustasime oodata. Ja me ei olnud ainsad, kes seda tegid. Teised olid küll seljakottijad, suuremate ja väiksemate kottidega. Ja mõni maanteerattaga lõbutseja eksis kah sinna korraks ära. PS sellest punktist maanterattaga enam edasi ei saanud.

Lugulaul soola hankimisest:
Elasid kord matkasellid, kellel oli karu ning ideaalsest elust puudus vaid sool. Nad proovisid hea ja halvaga, kuid ei saanud soola hangitud. Ühel päeval tekkis neil mõte, et joodavad karu kui kõige kergema tequilast purju, siis kõrtsidaam toob soola vabatahtlikult koos joogiga lauda. Mõeldud tehtud. Karu purjus, sool topsis. Asusid nad siis teele, puud soola ühel ja karu teisel õlal. Karu suutis jõmiseda vaid laulujuppi „Mömmi elas loomaaias, kopsakas ja muidu maias ...“. Kui saabus serpentiinikurv, kostus ülevalt mäelt alla orgu selgelt „MÖMM“. See mis karust sai ei ole täpselt teada, aga soola jagub siiani.

Joonealune: antud luguloos kasutatud karu prototüüp on elus ja terve ning nõus meeskonna nimel veelgi soola hankima. Ahjaa, ühtegi päriskaru loo valmimisel ei kasutatud.

See, kas eelnev jutt ka tõele vastas, on juba teie mure selgeks teha.

Nüüd mõistujutust päris elu juurde tagasi. Hankisime Tallinnast ilmateadet, et teaksime teha plaane. Ilmateade oli ..., ma jätan parem vahele, sest suundusime selle peale uurima, milliseid majutusvõimalusi selles „hütis“ pakutakse. Selleks, et vähem maksta, valisime 33 eurose suure naridega toa ning peremees arvas, et vaevalt keegi samaks ööks sinna lisaks tahab tulla. Korralikud kahesed toad maksid 45 eurot nina kohta. Rõdule panime kuivama telgid ja rattakottide vihmakatted ning pestud pesu laotasime oma tuppa ning koridoris meile ettenätud pesuruumidesse laiali.  Tundsime end kui kodus. Rataste jaoks oli neil suur garaaž.

Väike kehakinnitus saiade näol ning kuna taevas pärastlõunasel ajal klaarus, siis toas igavlemise asemel läksime mäkke kondama. Valisime tee, mis lookles ülesse mäkke ühe teise hüti juurde. See tee oli hullumeelse tõusunurgaga ning autodele põhimõtteliselt keelatud, kuid paar kaelamurdjat tuli siiski vastu. Samuti möödusid meist pidurikrigina saatel paar persooni koormamata mägirattaga. Tee kalle oli suisa nii hull, et alla tulles suutis Viljo talla alla jäänud kivikeste abil seliti lennata. Õnneks midagi hullu ei juhtnud ning pisut sai kannatada vaid koorikjope.

Aga millised uhked vaated ootasid meid üleval. Värske lume alla mattunud mäed, vulisevad ojad, rohkest niiskusest rohetav rikkalik mets, päikesest kuldne org.

Naastes tegime imelühikese uinaku ning hiljem juba õhtusöögi. Hehh, sool. Selle saime siiski lihtsamalt hangitud, kui päeval tehtud hüva plaan ette nägi. Seega jäin mina tequilast ilma 8-( ja pidin leppima imehea seapraega seente ja ehtsate praekartulitega ning söögisaalis voogava õhkonna loomiseks lisaboonusena grapa. 
Traditsiooniline õhtu ebatraditsioonilises kohas kaardimängu ning 80% rüüpega.

Teised nohisevad juba magada, mina kriban pealambi valgel. Pihin – ohhkuiheaolisoojaveegapesta – nii, see oli mu väike nõrkushetk. Magama!!


Rattal
  • Distants: 1,8 km
  • Keskmine sõidukiirus: 9,6 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 16 km/h
  • Sõiduaeg: ca 10 min
  • Kogutõus: 48,6 m
  • Ööbimine: 1700 m
  • GPSi jälg
Jala
  • Distants: 4,63 km
  • Keskmine kiirus: 5,1 km/h
  • Aeg: 55 min
  • Kogutõus: 454 m
  • GPSi jälg

12.09.2010 (16 päev)


Hommikul jõudis päike telki enne minu väljumist. Selleks, et süüa saada piisas, kui pistsin unise pea telgi tagauksest välja ning pudrukauss moosiga suruti pihku. Pole muud öelda, kui et hääd sõbrad!!! Taas võisime tõdeda, et kuusemetsas tasub ööbida, telgid ja muu staff olid täitsa kuivad.

Soojenduseks katsusime alla saada künkast, millest olime nüginud rattad eelmisel päeval ülesse. Ja tavapärane hommikune lisasoojendus 15% tõusuga. Kaunid vaated, metsad, joad. Passo della Erbeni oli ca 13 km. Vahepeal läks tõus pisut rahulikumaks. Halsihüttes tegime vahepeatuse, sest me ei teadnud, kas hiljem on võimalik karastavat õlut saada ;)

Ja siis saabus üllatus, selle asemel, et tee suunduks edasi üles, võttis see kätte ning laskus alla. Kaotasime ca 70 meetrit kõrgusest. Egas muud, tuli kaotatu tagasi teha. Joogivee osas lisan, et ka sellel teelõigul ei ole looduses veevõtu kohti, seega tuleb küsida kohalikelt või lahtiolevatest hüttidest.

Turnisin ühe kose juures, mõnus lühike puhkepaus javärskendav vesi.

Kurule jõudes leidsime ennast justkui laulupeolt. Kõikjal kuhu silm ulatus kubises ratturitest, mootorratturitest, muidu jalutajatest ja bussidest. Põhjus – pühapäev! Väike kehakinnitus ja mäest alla.

Antermoiast pöörasime vasakule Rinasse, sealt rahuliku tõusuga St Virgiliosse ja sealt omakorda Pederu peale. Virgilio ja Pederu vaheline lõik oli suhteliselt lauge, kahel poolt kõrgusid kaunid kaljud. Kõikjal lehmakellade kolin ning telkimiskeeld kogu oru ulatuses.

Kuna vesi oli otsakorral, siis otsustasin Viljoga minna kohalikke segama ja astuda sisse mõnda majapidamisse. Toetasin ratta aiale, võtsin rattapudeli näppu ning läksin lahtiste aknaluukidega palkmaja uksele koputama. Kordasin mõttes üle neljasõnalise saksakeelse lause „ensuldige, drinken wasser, bitte“, kuid koputusele ei vastatud. Uksest mõne meetri kaugusel jäi silma veekraan. Ei jäänud muud üle kui tuua kraani juurde kogu tühjade pudelite kuhi ning heaperemeheliku tundega need täis lasta.

Ca mõni kilomeeter edasi, leidsime üle kuivanud jõe kakerdades kaljusinale suhteliselt lähedal asuva enam-vähem sileda pesakoha, mis jäi suurest teest just nii kaugele, et kadakad ning männid varjasid meie asukohta. Tuletan meelde, et telkimine selles kohas oli illegaalne, tegelikult oli see enamuses Dolomiitide piirkonnas keelatud. Kuivanud jõe põhjas oli täpselt nii suur nire, et sai nõud puhtaks kasida.
Rahulik jahe õhtu.
  • Distants: 45,1 km
  • Keskmine sõidukiirus: 10,6 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 59,6 km/h
  • Sõiduaeg: 4:15 h
  • Kogutõus: 1288 m
  • Ööbimine: 1528 m
  • GPSi jälg

11.09.2010 (15 päev)

Ööbimiskoht osutus väga heaks – vaikne, rahulik ning telk oli hommikuks täiesti kuiv. Ainuke asi mille üle võiksin viriseda oli see, et minu koht oli parasjagu sellise kaldega, et sain öösel mitu korda ronida padjaks kuhjatud riieteni.

Kuna asjade kuivatamine jäi ära, siis saime asuda selle võrra varem teele. Alguse mööda mäekülge kergelt ülesse ja alla ning seejärel laskumine tagumik taeva poole, pidurid põhjas. Lõpuks turismikas piki Isarco jõe äärde ehitatud rattateed.

Klausm .... (tore vanalinn) tegime rattasõbralikus kohvikus mõnusa lõunasöögi.

Kohas nimega Rössl (Weigas) pöörasime taas väiksemale teel, et alustada rühkimist Passa della Erbe´le, mis asub 2004 meetri kõrgusel.

Joogiveega onselles kohas pisut pahasti ja mäest seda ei saa. Samas tasub julgesti küsida söögikohtades. Tõusime pikalt ning liiklusmärgid näitasid numbriks 16%. Ööbima jäime Vihali? Ligidal. Sealse jalgpalliväljaku lähedal keerab matkatee vasakule, kus lühidalt lükka-lükka meetodit kasutades jõudsime toredale välule. Välu ühes servas oli mingi pühapaik ja jahimeeste passimispukk. Valisime punkti mis jäi risti välu teise nurka. Vau, milline vaadeimelistele mägedele, mis muutsid päikese loojumisel värvi valgest oranžini ja siis öösse kadudes.

Mingil hetkel, kui oli veel valge, saabus lagendiku serva pika-pika püssiga jahimees. Seadis binokli silme ette ja vaatas meie askeldamist pikalt. Õnneks otsustas ta, et me ei ole sobiv saak ja püssi palgele ei seadnud. Põhimõtteliselt olime seganud tema selle õhtust jahilõbu. Samas pani see mõtlema sellele, et mis paganama loomad siin hulguvad, keda on vaja nii suure püssiga sihtida.

  • Distants: 50 km
  • Keskmine sõidukiirus: 11,5 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 61,3 km/h
  • Sõiduaeg: 4:12 h
  • Kogutõus: 1267 m
  • Ööbimine: 1424 m
  • GPSi jälg

10.09.2010 (14 päev)

Hommik oli väga külm. Keeldusin telgist väljumat, õnneks selle tramurai peale nälga ei jäetud, sest poistel hakkas vist minust kahju. Igatahes toit jõudis minu juurde telki. Ime hää kaerahelbepuder, millel hiiglama suur kirsimoosi silm. Tuleb välja, et nende karuste meeste sees on peidus suur annus ilumeelt ;)

Esimest päikesekiirtega hakkas metsa alla jõudma ka soojust. Raputasin rattalt ja kotilt rahe terad maha ning lükkasin oma kaherattalise sõbra päikese kätte sulama, lisaks vedasin kuivama ka telgikatte. Rattakotid olid eelmise õhtu apsust vastikult niisked. Tekkis väike olelusvõitlus suuremate ja paremate päikeselaikude pärast. Päike liikus puude vahel väga kiiresti ning kogu aeg pidi olema valves, et vajadusel positsioone muuta ;)

Eelmisel päeval alustatud tõus jätkus korraliku tõusunurga ning kruusateega. Hetk hiljem avastasime ennast karjakopli kitsal rajal ning veel hetk hiljem jalgrajal. Tore katsumus. Verons Aln, Auem Jochl (teerist) Auem hut (sai õlut) – Viljo palun kontrolli nimesid ja vajadusel tee parandused. Kõik, nüüd hakkas langus ja selliselt, et paaril korral panin külje sõna otseses mõttes maha. Lõpuks loobusin sadulasse ronimisest ja lükkasin ratast mingil moel püstiasendis hoides. Mis lükkasin, hoidsin meeleheitlikult rattast kinni, et see iseseisvalt ei sööstaks mäest alla. Lõpuks algas asfald (Urmasel läks lohv katki), mida mööda jõudsime Sarentinosse, kus täiendasime toiduvarusid.

Suurelt teelt keerasime taas mäkke Wargeri peale. 16% tõus, ma kihutasin 3 km/tunnis, lipp lehvimas sõidusuunas. Oberimist mingid kilomeetrid edasi leidsime mõnusa pesa metsa all. Pidime selleks aiavärava korraks kõrvale tõstma. Passisime selleks hetke, kui ühtegi autot ei möödunud.

Jahe kuid õhtu, rikkaliku teravamaitselise õhtusöögiga. Sõda šokolaadiküpsiste ümber.

Õhtu muusikaliseks valikuks Singer-Vinger, tegevuseks kaardimäng ning õhtut juhtis 80% viin mahlaga.

  • Distants: 31 km
  • Keskmine sõidukiirus: 9,2 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 60,2 km/h
  • Sõiduaeg: 3:20 h
  • Kogutõus: 1048 m
  • Ööbimine: 1387 m
  • GPSi jälg

09.09.2010 (13 päev)

Hommik algas vaatamata öisele möllule sinise taeva ning vastasmägede tippudel värskel lumel kiiskava päikesega.

Söömine, nõudepesu, asjade kuivatamine. Viimase teostamiseks hõivasime enamuse kämpingu vabast pinnast, kuhu andis midagi riputada, kaasa arvatud naabrite territoorium. Kuna päike saabus õuele jupi kaupa, siis püüdsime kogu kämpa ulatuses kinni kõik kiired, mis panid asjad särinal kuivama. Kuna meie olukord oli teistele õnneks arusaadav ja mõisteti, et kuivad asjad on eluliselt vajalikud, kannatati meie ülbus rahulikult välja. Üks pere lükkas isegi oma hommikusöögi pisut edasi, et saaksime nende auto kõrval päikese käes laiutada, kuniks päike meie platsini jõuab ;)

Ja siis see algas. Ilm oli parasjagu jahe ning tõus korralik. Sisuliselt tõusis tee 100 meetrit iga kilomeetri kohta. Ahjaa, eelmisel päeval mainisin Merano 2000., siis algselt plaanisime minna selle nimelise tõstukiga ülesse ning lõigata üle mäe, ainult et nimes mainitud aastal valmima pidanud asi, oli veel pooleli ;) nii me siis tiksusimegi mööda teed.

Kui oli ca 600 meetrit tõustud, koondasime read ning tegime mõnusa söögikorra Avelengo (Hafling) külas. Väga uimane teenindaja!!!

Järgmisest külast keerasime täiesti kõrvalisele teele, mis oli algselt kruusakattega ja hiljem muutus mulla/rohurajaks. Kaunid vaated, kuid tõusunurk ajas mind pisut omaette kiunuma.

Leidsime vahva ööbimiskoha metsas, kus oli paras koht just kahele telgile. Me ei kiirustanud, igaüks tegeles omade asjadega, esialgu peamiselt küll pohlade ja mustikate suhutoppimisega. Lähenes tume pilv, suure kiirusega. Rattakotile kukkus plaksatades miskit. Vaatasin üles, eks miskit pudenes puu otsast. Järgmine plaksatus lajatas kiivrile, ah sa mait – RAHE. Kiiresti telk püsti, asjad sisse ning ise kah järele. Ootasime. Hullemaks läks. Mõttes hakkas mõlkuma üks mõte, mis ei lasknud rahulikult olla. Kas ma sulgesin rattakotid või haarasin asjad ja jätsin kotid pärani suudega taeva poole vahtima. Mehised pöidlaotsa suurused terad tegid telgikatusele langedes korralikku müra, kuid mul ei jäänud muud üle, kui minna asja kontrollima.

Oh pagan, ega asjatult vaevanud mind see mõte. Kotid olid mõnusalt pungil nigu poleks ma sealt miskit välja võtnud. Valgeid terasid oli suisa kuhajaga. Üritasin suurema osa välja kühveldada ning tõmbasin lukud kinni ja katte peale. Prrrr, kui külm

Õhtuses kokanaadis olid Priit ja Viljo, kes olid nõus pärast saju järeleandmist selle külmaga õues toimetama.

Ahjaa, tekkis vajadus minna pöösa taha, aga mul telgi juures vaid rihmikud. Tormasin paljaste varvaste välkudes põlvetõste jooksuga kuuskede taha, hää, et libedal rohul seliti ei kukkunud. Ruttu rattakottidest veel vajalikud asjad ning tagasi lumerahe alla mattunud sooja telki. Hehh, rattamatk.

Mõnus õhtune loba Ibise saatel, kus üheks teemaks oli ka Borati kostüümi kasutuselevõtmise võimalus.

Mõttehetked:

:) Urmasel tuleb nüüd madratsiga ühte heita!

:) Laialt levinud alternatiiv on „sitta kah“.

:) Telkla kurjade metskukkede tihnikus, külma ilma ja vähese päikesega.

:) kirjutama = paberit märgama

:) Sisemise ilu põhjal sugu määrama.

  • Distants: 16 km
  • Keskmine sõidukiirus: 5,2 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 31 km/h
  • Sõiduaeg: 3:01 h
  • Kogutõus: 1349 m
  • Ööbimine: 1767 m
  • GPSi jälg

08.09.2010 (12 päev)

Järsul eendil oli öö väga rahulik ning uni magus. Meie ööbimiskohale oli hommikuks tõmmatud paks pilvekardin, mille vahelt aegajalt paistis vastas kõrguv mäekülg, all orus ilutsev unine linnake ja mets, mis jäi meist alla poole. Telgi kuivatamine oli pisut ohtlik, sest tuuleiilid rapsisid eendi kohal puu külge kinnitatud telgikatet hoolega.

Laskusime eelmisel õhtul rattaga ülesse tiksutud/ratast nügitud teed mööda alla tagasi, oli ikka järsk küll. Jõudsime kolmekesi linna, aga keda polnud oli Urmas. Ootasime. Ootasime. Mõte ülesse tagasi minna ei olnud sugugi ahvatlev. Lõpuks ta saabus kummalise heli saatel. Lähemal vaatlemisel selgus, et tagumine velg oli kaheksaks, kuna üks kodar oli rebinud veljest suisa tüki välja. Jama lugu, sest ei olnud võimalik sellist viga parandada ning asendusvelge lähikonnas osta.

Selleks, et raskust vähendada, võtsin telgi enda rattale, tagumise ratta piduri jätsime lahti ja nii ta sõitis Meranoni vaid esimese piduriga – suunaga mäest alla. Õnneks oli matkavarustus, mis rattale jäi, piisavalt raske ning hoidis ära suurema ohu lennata üle lenksu. Äkkpidurdamine oli muidugi tabuteema. Teel tegime lühikese vahepeatuse, kus kohviku aial ilutses Merano linnas asuva spordipoe reklaam, mille põhjal võis eeldada abisaamise võimalust.

GPS eksis Meranos totaalselt ära ning juhendas totaalselt valesti. Tuli võtta appi inimfaktor. Astusin sisse ühte kohvikusse lootuses, et äkki sealsed töötajad mõistavad mulle sobivat keelt ja oskavad juhendada õigesse kohta. Töötaja ei osanud keelt ega juhendada, aga üks klient võttis paberi ning pastaka ja joonistas täitsa pädeva skeemi.

Pisisekeldus politseiga, kes palus meil vanalinnas rattaid käekõrval lükata.

Poe leidsime, aga see oli pigem selline ilulemise pood, kus oli küll olemas eraldi ratta nurk, kuid parandamisest ei teatud suurt midagi. Abi saime hoopis üle tee asuvast pisikesest urkast, mis müüs vaid rattastaffi (riided, jalanõud, rattad, varuosad) ja ühtlasi tegelesid ka parandamisega. Meie saabusime poodi kell 14, mehhaanik 15 ja ratas oli valmis kell 16. Ummi lasi lisaks vahetada välja ka esirehvi, sest pidurikolts oli rehviserva millegipärast söönud täitsa siledaks. Hää, et see avastati, muidu oleks see olnud arvatavasti meie järgmiseks probleemiks.

Varude täiendamine – poisid poodlesid, mina valvasin rattaid, haukudes kusehaisuses aiaäärses tänaval. Ja siis Merano 2000 poole punuma. Punumise peatas hiline kellaaeg ja külm vihm. See tähendas 10 euro eest aiatagust kämpingut, sooja vett, WCd, pesupesemisvõimalust ja telkimisplatsi saksa haagissuvila turistide vahel. Pean tunnistama, et ütlemata viisakas koht, nojah tärne oli kah sellele kohale jagatud.

Õhtuhämaruses andis vihm järele, isegi tähti paistis. Eks näis, kas saame hommikul kuivalt edasi sõidetud. Tahan päikest + sooja või alternatiiviks on ka päike + jahe. Vihma ei taha.

Ja siis pool ööd müristas, välgutas ning kallas korralikult vihma.

Kellegi selle päeva mõttetarkus: Kumb on hullem, teravmeelne nürimeelsus või nürimeelne teravmeelsus.

  • Distants: 39 km
  • Keskmine sõidukiirus: 12,7 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 48,9 km/h
  • Sõiduaeg: 2:55 h
  • Kogutõus: 427 m
  • Ööbimine: 581 m
  • GPSi jälg

07.09.2010 (11 päev)

Hommik oli pisut teistsugune. Hommikusöök ei olnudki valmis, sest lõppude lõpuks otsustas Viljo kauem magada ;) Käisin suisa kontrollimas, kas tal on kõik korras, sest ühekohalise telgi väliskülg ei reetnud ühtegi võimalikku sisemist elumärki. Lisaks puudud hommikuses värskes õhus igasugune läbipaistvus, telgist väga palju kaugele ei olnud näha, kõikjal voogas valge piimjas udu. Õhuniiskus oli nii suur, et iga lehe ja okka otsas kiiskas veetilk. Nagu arvata võib, jäi telk olude sunnil kuivatamata, raputasin vaid suurema vee maha lootuses, et äkki kohtume päeva jooksul sinise taeva ja päikesega. Plaan oli teha radiaal ning rühkida rattaga kõrvalolevale mäele ja ööbida samas punktis.

Göflanis keerasime ninad marmorkoobaste (Cava di marmarac) suunas, mis asuvad 2,200 m kõrgusel. Ah sa raks, millise kaldega tee. Asfaldi talusime vapralt, sõtkudes läbi udu vaikselt ülesse poole. Hakkas sadama ning jõudsime samal ajal kitsale kruusakale, mis oli hullu moodi kivine ja libe ning veel „vahvama“ tõusunurgaga. Meil sai vihmamärjana ja hullu vaeva nähes tahtmine otsa. Seda enam, et olime valinud pikema tee ning iga tõustud meeter tähendas vaid temperatuuri langemist.

Asi ei olnud enam fun ning leidsime, et need koopad ei olegi nii väga huvitavad (kui sinna satute minge kindlasti, meil jäi see väga kripeldama). Mäest alla saamine oli kah parasjagu keeruline ettevõtmine. Rattaid ei tohtinud blokki pidurdada, sest muidu sai nigu kelguga liugu lasta. Kuna naasesime algsele kõrgusele iiga vara, ei olnud mõtet eelnevat telkimiskohta kasutada. Ligemärgadena jõudsime Goflani ja suundusime mööda rattateed otsima kohta, kus pisut kuivada, soojeneda ja süüa.

Goldraini tee ääres oli just sobiv koht. Naiste vetsu kätekuivatusfööniga kuivatasin sokke, kindaid ja rattapluusi. Märksõnaks selles söögikohas minule oli suuuuur tordilõik ja kange soojendusnaps.

Väikese tibuvihmaga sõitsime läbi lõputute õunaväljade, mida muideks vihmutati ka vihmaga ;), Lacesse, kus poisid täiendasid toiduvarusid Poe ukse taga passides kohtusin ühe täisvarustuses rattamatkajaga, kellel oli pikk teekond juba seljataga ja kes oli parasjagu teel koju Hollandisse.

Lacesist võtsime taas suuna õunaaedadele, et siis Torrese ligidal pöörata ninad uuesti mäkke, öömaja otsingutele Freiberg Söge poole. Oeh, taas tore tühjapanemine mööda sisuliselt püstloodis teed. No mina ei tea kuidas teistel, aga mul käisid rattad niiskel pinnasel sirinal ringi ja energiat kulus kilode kaupa. Katsumus enne õhtusööki. Sama püsti kui oli tee, olid ka mõlemad teeääred. Horisontaalseid pindu võis leida üsna mitmeid, ainult et sellele võis hädapärast mahtuda vaid üks inimene korraga. Käisin kaemas ka ühte koobast, aga see oli juba kellegi poolt sisustatud ning jäi arusaamatuks, kas üüriline oli äsja või kuid tagasi ära kõndinud.

Kaart ei olnud kah väga sõbralikku informatsiooni jagamas, välja arvatud see, et hakkasime jõudma ühe kõrvalise tee ligi. Ja meie õnneks osutus see kõrvaline tee väga vanaks mägiteeks, mis oli osaliselt maamunalt kadunud ning seetõttu sihtotstarbeliseks kasutamiseks kõlbmatu. Meie laager ja toimetamised jäid just piisavalt kaljunurga taha, et kui keegi peaks sõitma autoga mööda eelnevalt sõidetud teed, siis meie ei saanud silma hakata. Laager oli siis täpselt tee peal, mis oli mõni meeter lai. Ühes küljes peaaegu sirge kaljusein ülesse ja teises samasugune järsak allaaaaaaaa ... . Vahtisime pead kuklas kontrollimaks, kas on ohtu kivivaringuks, kuid õnneks horisontaalseimas ja siledaimas kohas ei olnud sellest märki.

Kondasin hämaras kilomeetri jagu mööda teed edasi, et aduda mis meid ümbritseb ja kas eemalt kostuv kose müha on vaid ilus mürin mu kõrvus või pääseb sellele ligi. Võimas ürgne mets kattis mäekülgi. Pidin teepeal peaaegu südamerabanduse saama, sest jõudsin silmanurgast märgata liikumist just selles kohas, kuhu pidin kohe astuma. Mingi kummaline sisalikulaadne olevus – läikiv, must ja kollaste laikudega, ca 10 cm pikk. Tema mimikri oli täiuslik, sulandudes ideaalselt ümbritsevasse keskkonda. Edasi liikudes vahtisin pingsalt ka jalgeette. Tasus ära, sest tuli välja, et neid oli seal rohkem kui üks. Prrrr!

Tee oli mitmest kohast minema pühitud, kuid sai hõlpsalt üle, aga enne koske muutus asi väga ohtlikuks ning ei olnud mõtet liigselt riskida. Kõrvalt kah ei saanud, sest mäenõlv oli tõesti järsk. Seda enam, et väljas oli juba hämarik, olin üksi ning tagasiminemiseks kulus kah päris palju aega.

Kuna terve päev oli rõske ja külm ronis pidevalt naha vahele, siis õhtusöögiks valmistasime suppi. Õhtumängudeks olid maakaart ja ennustusvõistlus järgmise päeva ilma osas. Urmas valis muusika.

PS Vaatluste käigus sai selgeks, et õunaväljadel ei tasu ööbida, iial ei tea millal sprinkel käima lükatakse, millal õunu koristama või lihtsalt traktoriga mingeid töid tegema tullakse.

  • Distants: 28,67 km
  • Keskmine sõidukiirus: 8,9 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 51,2 km/h
  • Sõiduaeg: 3:13 h
  • Kogutõus: 1078 m
  • Ööbimine: 983 m
  • GPSi jälg

06.09.2010 (10 päev)

Äratus kell 7.30. Täitsa kohutav, kuidas ei tahtnud pead padjalt tõsta ning tekki eemale lükata. Aga kurinahk, mu kallid kaaslased ei lasknud pikalt teki all vigiseda ning sunniti soojast pesast välja.

Selle hotelli hommikusöök oli rikkalik – muna, sink, juust, saiad, erinevad krõbinad, koogid, mahlad, kohvi, tee, puuviljad jne. Otsustasime päeva alustada tõusuga 3100 meetrile, sedakord tõstukiga. Täitsa ülesse ning tagasi pääseb, kui lunastada 20 eurone pilet. Kummaline oli selga tõmmata talvevarustus ning astuda suuskadega varustatud inimestega tõstukile ning üleval sattuda keset suusatamise keerist. Olen ju suvisel rattamatkal, kus peaks mind ümbritsema leitsak ning poolpaljad palavusest higised kehad. Aga suusatajad, mh. Hehh, aga lumest oli palju rõõmu, mis sest, et viimati sai seda nähtud alles maikuus. Vauuuuuu, suurepärane vaade. Kõikjal kuhu pilk ulatus, laiusid vaid mäed. Päike lõõmas kuumalt, kuid tuul oli teravalt külm. Mulle meeldis.

Samas ei tekkinud tahtmist talvistes tingimustes pingutada ning suuski alla siiski ei ihanud. Meenus ratas, suvi, soe – kas tõesti olen suvisel rattamatkal.

Kuna keskkond ei olnud tõesti suvisele rattamatkale kohane, põgenesime mäelt tagasi tõstukisse ning hotelli pakkima. Ei tea kas kõrgus ning värskes õhus viibimine väsitas, igatahes ei suutnud ma enam haigutusi varjata. 15 minutiline uinak tegi imet.

Soojalt riide, rattale ning sik-sakitades põrutasime Stelvio kurult Stelvio poole. Piduriklotsid kulusid mühinal ja rihmikud ning pikad püksid kattusid sellest musta kihiga. Oli ikka järsk küll. Vastu sõitsid mõned maanteeratturid, kes olid eelmisel päeval meist möödunud. Äratundmisrõõm! Stelvio poolses küljes oli kokku 48 serpentiini kurvi, andis alles keerutada. Pean tunnistama, et sõrmed olid alla jõudes pidurdamisest kanged ning jalad samas asendis püsimisest töntsid. Kokku tuli ca 26 km laskumist. Esimestel kilomeetritel tundus, et tee sellel mäeküljel on laugem, kuid kilomeetreid kogudes muutus laskumisnurk kohati väga raskeks. Peamiselt jõudis jälgida vaid seda, et ratas oleks tee suhtes õigel trajektooril ja väga otse mõnda auku ei põruta, ümbruse ilu nautlemiseks jäid vaid mõned sekundid.

Prata alla Stelvios tegime pealesunnitud peatuse, sest pidime kindlasti täiendama varusid, kuid siesta lõpuni (15.00) oli tervelt kaks tundi. Siit soovitus, selles riigis tasub aega planeerides mõelda ette, kas asustatud kohta jõudes on poed avatud. Aga ega me kurvastanud, poisid said õlled ja magustoidud kätte ning aeg lendas heas seltskonnas kiiresti.

Ahjaa, ma ei saa seda mainimata jätta, et mängisin selles poes pingviini, tehes mõnemeetrise sõidu kõhu peal. Mis ja miks täpselt juhtus ei mäleta, aga ronisin mingi tõkke alt läbi ja hetk hiljem liuglesin/siuglesin maas ;D

Ja siis algas tõeline turism, sest kulgesime mööda ametlikku rattateed, mis lookles õunaaedade vahel kergelt allamäge. Viljol läks vist igavaks ning ta otsustas teha kõrvalepõike. Sattusime toredale murusele teele. Vau, olin sunnitud kasutama korraks lüka-lüka stiili, sest ühtäkki oli tee sisuliselt püsti. Vahva hetk tekkis siis, kui teele sattusid vihmutid. Suutsin sättida möödumise just sellisele hetkele, kus pihustatavad veejoad keerasid õunaaeda tagasi, aga naeru pugistades ja järsul nõlval poris rallides mökutades oleksin äärepealt täis laksu selga saanud. Irvita veel , siis võib kindel olla, et viimanegi jõud kaob ;)

Tagasi rattateele jõudes, pisut pärast Laas´i küla, leidsime Adige jõe ääres mõnusa kõrvalise telkimiskoha. Loomulikult mitteametlik. Veidike edasi asus Göflani nimeline küla. Enne telkimiskohta oli tasasel asfaldil kulgevast rattateest saanud põnev kruusane üles-alla siuglev käänuline tee. Mõnna.

Telkimisplats sisaldas järgnevaid mugavusi: joogivesi, lauad-toolid, jõgi, sile plats, varjatud uudishimulike silmade eest. Õhtu ähvardas tulla vihmane, õnneks tibutas vaid kergelt.

Jõgi mühises jõuliselt ning vaid mõnel korral oli kosta vastu telgikatust sabistavat vihma. Väga kuum öö.

  • Distants: 41 km
  • Keskmine sõidukiirus: 19,6 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 62 km/h
  • Sõiduaeg: 1:58 h
  • Kogutõus: 143 m Kogulangus: 2000 m ;)
  • Ööbimine: 781 m
  • GPSi rattasõidu jälg puudub, mäel käimine on siin

05.09.2010 (9 päev)

Öö oligi just nii jahe, kui kõrgust arvestades võis oodata. Õnneks telgis kõige hullem ei olnud, sest oli seest vooderdatud kahe kuuma „ahjuga“. Kuid hommikuks oli rohi ning sööginõud korralikult härmas. Prrr!!! Kogu riidevarustus läks kasutusse. Koukisin juba õhtul välja Isci püksid, mida kasutan tavaliselt talvisel rattasõidul. Nii kui päike hakkas peale paistma, sulasin üles ning julgesin aegamisi kiht kihi haaval riideid maha võtma.

Pahategu telkimise näol jäi karistuseta, sest mitte keegi ei märganud seda.

Tagasiteel avastasin, et eesmise väikseima järve kallas oli täis kalastajaid. Kusjuures ei olnud vaid mehed, pigem peredega. Oldi nautimas pühapäeva hommikut. Eelmisel päeval tunniga võetud serpentiin sai laskudes läbitud vähem kui kümne minutiga.

Ninad keerasime Stelvio kuru suunas, mis tähendas lugematult hulgal laugemaid ja järsemaid tõuse. Taaskord saatis meid lakkamatu tsiklite põrin ning rattureid ning autosid möödus igat masti. Selle tee juures meeldis see, et kõik serpentiinid olid märgistatud kena vineerist infotahvliga, millel ilus joonistus, number mis näitas mitmenda kurviga on tegemist ja kõrgust. Vaated, õhhh millised vaated. Iga kilomeetriga aina paremad. Sarnaselt varasemate kurudega, tunnustati meie liikumisviisi taas igal moel.

Kuna iga kilomeetriga temperatuur langes, siis pikematel pausidel osutus mu karumüts vajalikuks aksessuaariks, täites samas ka elevuse tekitamise rolli. 200 kaugusmeetrit enne Umbraili kuru ootasin järele Viljo ning Urmase, et koos sõita kurule välja ning astuda üle Šveitis piiri. Priit oli juba teel Stelviosse ning jäi sellest lühikest kõrvalepõikest ilma. Kuna Šveitsis puhus kõle tuul, otsustasime talle järgneda ning naasta „sooja“ Itaaliasse. Viimased 4 kilomeetrit osutusid rasketeks, eks määravaks sai tõusunurk ja ka füüsiline kõrgus merepinnast.

Stelvio kuru asub 2760 meetri kõrgusel ning tähendas seda, et kõik neli vanderselli olid esimest korda rattaga nii kõrgele jõudnud. Milline rahulolu, tehtud. Juhhhuu!! Põhimõtteliselt asub see kuru kolme riigi ristumiskohas ning sealt on võimalik imetleda Šveitsi, Austria ja Itaalia imekauneid kuninglikke lumiste tippudega mägesid. PS lisaks on see ka suveniiride turistilõks, pääsesin siiski kadudeta, rabeledes napilt ahvatlustest eemale ja hankides vaid kaks maakaarti.

Laskumine ei tulnud enam kõne alla, sest aeg oli piisavalt hiline ning meil puudus aimdus, kas on võimalik kuhugi telkima jääda. See oli kindel, et väga alla ei jõua ning telk on kindlasti külma tõttu vajalik. Otsustasime jääda kurule. Võtsime hotellis Genziana neljase toa, et tuletada meelde padja ja voodi otstarvet ja kasida ennast ning riideid sooja veega.

Jalutuskäik kurul – nautisime kauneid vaateid, imetlesime lund ning kõrgeid tippe. Õhtupimeduses nautisime hääd toitu ja jooki hotelli restoranis.

Oli väga ebatraditsiooniline õhtu – olime kasitud, viisakad, kammitud, valged linad, elekter.

  • Distants: 40,3 km
  • Keskmine sõidukiirus: 8,7 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 53,7 km/h
  • Sõiduaeg: 4,36 h
  • Kogutõus: 1305 m
  • Ööbimine: 2760 m
  • GPSi jälg

04.09.2010 (8 päev)

Tibutas veits öösel, tibutas veits varahommikul, tibutas söömise ajalgi. Õnneks mägedes sajab vihm hooti ning võrreldes Eestiga väga lühikest aega korraga. Vahtisime kõhud punnis laagriplatsil, kui taat kutsus sisse, et pakkuda teed ning kohvi. Saiast ütlesime viisakalt ära, kuid küpsise kausist ei suutnud mina küll eemale hoida. Hommikuvestlust vürtsitas eelmisel õhtul toimunud Eesti-Itaalia jalgpallimatš, kus saime pähe 1:2 ning millest oli pikem artikkel kohalikus lehes.

Pererahvas oli äärmiselt lahke ja armas ning neist ei õhkunud grammigi teesklust. Maailm on täis häid inimesi, on vaid vaja nendega kokku sattuda. Maja ise oli 100 aastat vana, suur ja hubane ning tänasel päeval kasutusel suvemajana. Memm-taat olid selle ilusti enda järgi sisseseadnud - kaunid detailid, maitsekas, vana ja sobiv mööbel.

Küpsistest veel nii palju, et memm kiitis selle kandi omi ning andis kaasa kogu koduse tagavara, mis kulus meil hiljem marjaks ära. Viljo leidis enda koti põhjast Kalevi greibimaitselise šokolaadi, mis pani vaatamata räsitud välimuse memme silmad särama, sest too osutus minu moodi šokohoolikuks.

Õue naastes lõõskas päike täie võimsusega ning saime telgid mõnusalt kuivaks. Pakkisime asjad ning jätsime pererahvaga hüvasti. Tõesti armsad inimesed.

Laskusime Bormiosse (1217 m), kus on kena vanalinn, kuid vaatasime täpselt nii palju kõik sõites silma jäi. Vaid keskväljakul tegime paariminutilise peatuse, mida ei saa vist linnaga tutvumiseks nimetada. Stelvio poole suunduva tee ääres oli suure pood, kus saime täiendada tagavarasid. Kuna hommiku toimetused olid pikaks veninud, siis otsustasime mitte hakata liikuma suurele kurule. Olin juba kodus selgeks teinud, et sellel tõusul ei leia me ühtegi kohta kuhu laagrisse jääda, kuid mulle oli silma jäänud üks kõrvale põikamise võimalus, mille viisimegi ellu. Ehk siis lühidalt järgnevat kokku võttes, võiks seda kirjeldada tühja panemisena. Ilusa tühja panemisena.

Tegime selle matka esimese radiaali. Tavapärasest erinevalt sai see vormistatud ratastel. Päikese lõõsast kuum tõus Fraele kurule (1941 m), lõputu serpentiinide rivi. Gepsu jäljelt lugesin kokku, et enne kuru oli neid suisa 17 tükki. Enne serpentiinidele minekut kogusime kadaka põõsastes jõudu ja vaatasime ringi, et kas naastes saaksime kuhugi laagri ülesse tõmmata. Mõnusaid kohti oli küll, isegi veega kohti, kuid need jäid siiski teele näha ja nagu arvata võib, oli selles piirkonnas telkimine keelatud. Ka tõusul jäid mõned kohad silma, näiteks alajaama ümbrus ;) (nali teadjatele).

Kurul olid vahvad päevinäinud kindlustornid ja ka tekst infotahvlil, mis oleks pidanud meid viima ajalooliste saladusteni. Kahjuks oli see puhtas itaalia keeles ning võis aru saada vaid daatumitest, nimedest ja toetuda seoste leidmisel isiklikule ajalooteadmisele ja fantaasiale. Kurul puhus ilge tuul, väga külm tuul. Päevitusriided sai kiiresti asendatud fliisi ja tuulejakiga ning väikeseks laskumiseks toppisin ka kindad kätte. Väike org, kuhu jõudsime oli selline nagu olin varem piltidel näinud. Mäeaheliku ringi keskel roheliste mägimändidega palistatud sini-sinised paisjärved. Kuna leidsime mägimändide tukas Cancano järve (1900 m) ääres mõnusa varjulise laagriplatsi, siis ei hakanud samal õhtul enam tagasi minema.

Õhu- ja veetemperatuur oli siiski nii madal, et vaatamata kutsuvale sinisele veesilmale ma ujuma ei kippunud. See koht oli imeliselt kaunis. Loojangu valgus mäetippudel, sinine järv, kaunis männisalu.

Taas traditsiooniline laagriõhtu. Oh, kuidas ma küll unustasin. Siiski erines oluliselt, sest 80% Saaremaa vahetati 80% Viru valge vastu.

  • Distants: 31 km
  • Keskmine sõidukiirus: 8,5 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 57,3 km/h
  • Sõiduaeg: 3:06 h
  • Kogutõus: 927 m
  • Ööbimine: 1913 m
  • GPSi jälg

03.09.2010 (7 päev)

Hommik tervitas meid selge taevaga ning päikese valgus kumas soojades värvides teisel pool orgu kõrguvatel mäetippudel. Seega võtab aega, et see soojus meieni jõuaks. Lükkasin ratta laagriplatsilt tee ääres tühjalt ootava pika pingi juurde, et toetada kaherattaline selle vastu. Kuna minu tuttuus rattajalg suri juba teisel päeval, õigem on küll öelda, et saavutas ideaalpainduvuse, siis pakkimise hõlbustamiseks olin sunnitud otsima teisi toetuspunkte. Uskuge mind, pikali asetsevale rattale on tunduvalt keerulisem kotti pandavate asjadega läheneda.

Sättisin rätiku aiale ning kui päike hakkas aiale lähenema, sai ka telk sinna laotatud. Telk kuivas suisa särinal.

Enne kui jõudsime liikuma hakata, parkis üks taat oma auto pingi kõrvale. Võttis korvi näppu ja teise kätte teravalt varustatud kepi. Dialoog: „Camp“ – „Si“ - „Fungi“ – „No“. No ma ei saa aru, kuidas saab sellistel kaldus seintel üldse seenel käia. Teades ennast, kuidas võin hasarti sattuda ning ümbursest huvitun vaid niipalju, et saaksin ilmakaartest aru ja ära ei eksiks. Muu ei ole väga oluline. Oletan, et leiaksin mägedes seenele minnes ennast peagi arvatust oluliselt alla poole veerenuna.

Alguses kulges tee sujuvalt mäeküljel loogeldes, sisuliselt puudusid tõusud ning langused. Iga natukese aja tagant sööstis mäest pahinal alla mõni oja. Pezzo juures jõudsime suurele teele, kus liiklus oli alguses suhteliselt olematu. Sant´ Apollonias tegime lühikese vahepeatuse, et söögikohta pidava Mammi käest saia osta. Aga võta näpust, tal endalgi kitsas käes. Soovitan siin täiendada veevarusid, sest hiljem see võimalus puudub.

Ja siis algas see tõus, tõus Gavia´le. Kolmeteist kilomeetri pikkuse tee kohta väntasime kõrgemale üle kilomeetri. Mõned kohad olid õnneks laugemad ning võimaldasid seetõttu pisut hinge tõmmata, see-eest tuli see kõik hetk hiljem tasa teha järsema tõusunurgaga. Tee ise oli mõnus, asfalt, mis kohati ei olnud enam väga eelnimetatud materjali moodi ja koosnes pigem servadest ja samas olid mõned lõigud suisa tegemissoojad; suurepärased vaated, mis kõrgemale jõudes vaid paranesid; kohati äärmiselt kitsas, mahutades vaid ühte autot; tohutult kurviline ja nagu enne juba kirjeldasin, väga järsk. Muide, sellele teel suurtel veokitel ja bussidel asja ei olnud, sest suvila bussidelgi oli keeruline liigelda.

Üks maruvahva sakslaste seltskond oli samal päeval sellel teel sõitmas. Nad kulgesid ülesse vanaaegsetel autodel. Oletan, et ma ei pinguta üle, kui nimetan autode arvuks ca 100. Kinnised, lahtised, eri marki, igat värvi, üks uhkem kui teine ja mis peaasi, nad ise olid väga mõnusalt meelestatud. Mida enam päev edenes, seda suuremaks muutus ka mõlemas suunas mööduvate tsiklite ja igasugusest rahvusest maanteeratturite arv.

Kilomeetrite edenedes läksid vaated küll paremaks, aga liikumine raskemaks, kindlasti mitte ilmvõimatuks. Tunnel - võeh, öak, fuhh – täiesti pime. Ma ei tajunud absoluutselt kiirust ning tõusunurka. Selles sain aru, et oli oluliselt suurem kui enne tunnelit. Lisaks tekitas paanikat pidevalt saalivad tsiklid, mis tekitasid tunnelis heli, mida võis võrrelda kõrva ääres töötava suruõhuhaamriga ja neelates viimasegi valguskiire, mis minu peas hõõguv lamp suutis esile kutsuda. Tegin endale tunnelis täiega liiga, tahtsin võimalikult kiiresti välja jõuda, julgemata seisma jääda ja valides sobimatu kiiruse. Siiski märkasin siiski tunneli keskosas peatuse teha, oli ka viimane aeg. Pulss oli maksimumile tõmmatud, õhku mida hingata polnud, ääretult kehv enesetunne. Võtsin ennast kokku ning valguse kätte jõudes ja seal korraks seisatudes taastusin glükoosi tablette sisse laksides suht kiiresti.

Hakkasin edasi sõitma seades endale silmaga nähtavaid eesmärke – sõidan selle nukini/postini/lilleni ja siis seisan 20 sekundit ning kohe edasi, liikudes miinimum kiirusega. Selline liikumisviis mõjus hästi. Kuna asusime üle 2000 meetri kõrgusel, siis järsud tõusud tuli võtta rahulikult, seda enam, et ma ei söönud ega joonud mingeid lisandeid ja tiksusin puhtal veel. Asi, mis andis veel jõudu ja tahet juurde oli tohutu kaasa elamine kaasliiklejate poolt. See, et ülestõstetud pöial sirutati tsiklijuhtide poolt või lahtisest autoaknast välja, aplodeerimine, lehvitamine, oli suisa tavaline. Lahtistes autodes mõni kõrvalistuja suisa pööras ennast põlvili istmele, et hõigelda julgustavalt. Tunnustamine oli tõeliselt südantsoojendav ning aitas edasi liikuda.

Mõni kilomeeter enne kuru, momendil kui nautisin korraks pilvede seest piiluvat järve, tegi ühel mootorrattal miskit täpselt minu kõrval ilge paugu. Oeh, see oli jube laks minu kõrvale, mis lõi täiega lukku ning valusaks. Kartsin, et sain trummikilesse augu. Etteruttavalt võin öelda, et ülesse jõudes oli kuulmine täiesti taastunud.


Enne kurule jõudmist hakkas vaatamata pilve sees kulgemisele tibutama, ju siis oli meie pilvest kõrgemal veel üks vesine pilv. Urmas jõudis Gavia kurul (2621 m) olevasse kõrtsi täiesti vihmamärjana. Napsust ei öelnud keegi ära ning grappa teadis kuhu jõudma ja mida tegema peab. Hüva kraam. Baarimees küll muretses, kui Urmas mitmenda klaasi järele läks, aga ära kah ei öelnud ;) Kõrtsus sai pisut lobisetud hollandlastega, kes tulid mäkke maanteeratastega. Vihm jäi peagi järele, nagu mägedes ikka.

Laskumisele minekuks panin ennast soojalt riidesse, sest muidu oleks võinud jääpurikana alla jõuda. Meid ümbritsesid kaunid, kuid hoopis teistsugused vaated. Laskumine oli kiire ning tegime vaid ühe kontrollpeatuse, et veenduda kõigi nelja matkaja olemasolus. Santa Caterinas (1780 m) ostsime juurde toiduaineid ning hankisime vett (kraanist). Kellaaeg oli parasjagu nii palju, et hakata ringi vaatama ööbimise koha leidmiseks. Ümbrust võib kirjeldada järgnevalt: järsud metsased nõlvad või majad imetillukeste horisontaalpindade peal.

Lõpuks jäime seisma ühel väikesel teeotsal, mis viis armsa vana majani, et äkki selle taga leiame sobiva platsi. Läksin Viljoga maad uurima. Ilus niidetud heinamaa, millel olid üksikud horisontaalsemad pisikesed lapikesed. Kuna see kõik oli tarastatud ning suhteliselt maja lähedal, siis otsustasin minna ning küsida omanikult luba. Mõeldud tehtud. Kolistasin ukse kohal rippuva kellukesega ja uksele ilmus rõõmsameelne taat. Küsimusele, kas ta inglise keelt mõistab, sain vastuseks, et mitte väga, aga saksa keeles, mis omakorda meile ei sobinud, võib küll. Tegime käte ja mitme keele kaasaabil selgeks mida tahame ning taat jäi põhimõtteliselt nõusse. Ta hoiatas, et tegemist on rahvuspargi alaga ning kontrollile vahele jäädes võib see meile pahandust kaela tuua.

Lõpuks jäi nii, et taat pani reha õlale, meie omakorda rattad ja läksime sobiva platsi juurde. Hakkasime just telke ülesse panema, kui memme-taati kutsusid meid vaatama kohta, mis asus täpselt maja taga ning ei olnud näha suurelt ega väikselt teelt ning pesemiseks sobiv kraanivesi voolas mõne meetri kaugusel. Kolisime ümber. Seekord riisusime ise platsi värskelt niidetud rohust puhtaks. Taat tõi toast kaks pudelit poevett, ise muretses, kas meile sellest piisab. Võtsime viisakalt vastu, kuigi meile piisanuks sellest, mille olime eelmisest linnast hankinud.

Teagi, kas pean enam kordama, mis õhtul toimus või siiski. Traditsiooniline õhtusööl, kaardipõrgu ja 80% viin. Huhh.

Soe öö.
  • Distants: 34 km
  • Keskmine sõidukiirus: 8,3 km/h
  • Suurim sõidukiirus: 60,5km/h
  • Sõiduaeg: 3:54 h
  • Kogutõus: 1198 m
  • Ööbimine: 1711 m
  • GPSi jälg

02.09.2010 (6 päev)

Eelmisel õhtul leitud telkimiskoht osutus vapustavalt heaks, ainult et kõrguse tõttu olid õues olevad asjad pisut härmas. Millised kuldsed mäed sirasid kuuselatvade kohal. Urrr.

Selle jutu kribamise hetkel avastasin, et minu sandaali alt piiluvad mind kaks terast musta silma. Jäin vagusi ning vahtisin vastu. Tundusin piilujale vist ohutu, sest peagi kõõlus ta mu pudrukausi serval, sabaga enda pisikest hallikarvast keha tasakaalus hoides. Imepisike, aga nahaalne.Tegemist oli imepisikese hiirega. Huvitav, kui ma kardaks hiiri, kuhu ma oleksin põgenenud, läbi telgi seina? Film hakkas silme ees kerima: kargan kiljudes püsti, torman telgist läbi jättes endast maha keha kontuuri, et lõpuks kõikuda telgi tipus – ulme. Aga jah, nagu ma ütlesin, hiiri ei karda ning jälgisin pigem ultra nahaalse karvapalli tegevust.

Stardiks valmistusin põhjalikult, toppides riideid selga nigu Muhv. Kihte jagus palju, sest õhutemperatuur oli küll plussis, kuid alustasime või pigem jätkasime eelmise õhtu laskumist. Krt, muhvilikult riides küll, kuid 50 tunnikiiruse juures pressis jahedus ligi ning vaatamata prillistatud tuuletõkkele hakkasid silmad vett jooksma. Laskumise tegi raskemaks asfaldil olevad piki- või diagonaalpraod, millede laius oli kohati rehvi laiune. Kurvilise tee ja puude varjude tõttu oli nende märkamine raskendatud. Mõned praod jäid märkamata, mõned mõtlesin varjude võrra vast juurdegi. Praod oli just laskumisepoolsel tee küljel, ca meetri laiusel ribal. Põhimõtteliselt oli kaks võimalust - sõita võimalikult asfaldi ääres, mille serv oli parajalt järsk ning mida vürtsitas korralik langus mäest alla või tuisata keset teed. Mõlemad ei olnud väga ahvatlevad. Lühikestel sirgetel kihutasin keset teed ja enne kurvi tõmbasin võimalikult serva. Pagan, see üle parema õla serpentiini kurvid, pean neid harjutama, kipun kurvi lõpus liiga vasakule, kui ei saa enne kurvi vastutulijate tõttu suuremat kaart teha.

Enne Dimaro pöörasime Costa Rotiano suunas, et lõigata ja vältida pisutki suuremaid asustatud kohti ning kasutada väiksemaid teid Almazzagosse jõudmiseks. Sealt edasi oli pisut raske asulaid ning suurt teed vältida. Siiski, Almazzagost edasi liikusime piki jõge kulgevat rattateed kuni Cusianoni, kus omakorda algas mõnusalt rahulik tõus, millel tiksusin käiguga 1/5 ehk esimese väikese ning tagumise viienda hammakaga.

1260 m kõrgusel asuvas Vermiglioses tegime mõnusa vahepeatus, kosutades ihu hüva eskalopiga. Peatus oli vajalik, sest temperatuur vastavalt kõrguse tõusuga muutus jahedaks ning ees ootas 1883 m kõrgusel asuv Tonale kuru.

Huvitav oli see, et kuru poole liikudes ja ette vaadates oleks tahtnud käike juurde lappida, kuid pärast käikude tõstmist ei jaksanud väga pressida. Tõde selgus kui viskasin pilgu selja taha. Vau, imelik kah kui poleks ennast ribadeks pressinud – mäed moondavad silmnägemist täiega. See, mis tundub laskumise või horisontaalsena võib osutuda tõusuks ja kui arvad, et nüüd käigud väikseks ja tasakesi tippima, tuleb hoopis hoogu juurde anda ja on väike laskumine.

PS Alates Vermigliosest kuni ööbimiskohani ei olnud ühtegi veevõtu kohta.

Temperatuur langes korralikult ning ca 2 km enne kuru olin sunnitud pikad riided selga panema, vaatamata sellele, et tööd sai korralikult tehtud. 1 km enne Tonalet muutus maastik lagedaks ning hakkas puhuma kõle vastutuul. Tonales tegime imelühikese pausi. Selle jooksul mossitasin ühe poe vitriinakna taga. Oli ka põhjust. Seal müüdi piirkonna kaarti suurusega 1:100 000, mida olin tulutult jahtinud mitmes linnas ja see pood oli suletud. Vot nii.

Kuna juba tõus sundis riideid juurde panema, siis laskumisele läksin paremini varustatult. Sidusin suisa rätiku kiivri alla, mis seejärel usinalt mu taga pikalt lehvis.

Enne Ponte di Legnot pöörab paremale vana tee, mida mööda saab otse Pezzo´ni. Vaatamata kõrgusjoonte tihedusele kogu vana tee vältel, lootsime siiski leida piisavalt suure horisontaalse platis kahele telgile.

Leidsimegi. Oli valida, kas ilusti pügatud muruplats hooaja möödumise tõttu tühja maja juures, mille kõrval oli matkarada või teest pisut kõrgemal asetsev põlvini rohus kibuvitsaga palistatud plats. Valisime viimase ja õigesti tegime, sest mööda matkarada liikus õhtulgi veel rahvast krossi mootorratastega ja jalgsi. Samas kasutasime siiski maja õuel olevat veevarustust enda ja nõude kasimiseks, sest see asetses piisavalt varjatud kohas.

See õhtu oli oluliselt soojem kui eelmine ja meie pilke püüdis lummav vaade tuledes linnale all orus. Traditsioonid on olulised – kaardimäng ja 80% Saaremaa. Palaaaav!!!
  • Distants: 51 km
  • Keskmine sõidukiirus: 11,3 km/h
  • Suurim sõidukiirus: km/h
  • Sõiduaeg: 4:23 h
  • Kogutõus: 1436 m
  • Ööbimine: m
  • GPSi jälg

01.09.2010 (5 päev)

Kui mina hommikul kööki jõudsin, oli Viljo juba pudru valmis keetnud. Lahe! Ja, mis eriti oluline, pudru oli maitselt ja vormistuselt suisa suurepärane. Pean tunnistama, et alates sellest hetkest õnnestus mul väga harva osaleda hommikusöögi tegemise juures, mis ei valmistanud mulle sugugi pettumust.

Päeva algus sai sisustatud taas asjade kuivatamisega. Selleks oli siinsel laagriplatsil suisa ideaaltingimused, sest kaevandust ja rohumaad eraldav võrkaed oli piisavalt kõrge ning lasi parajalt asjadel tuules liikuda. Sättisime kõik võimalikud kuivatamist vajavad tarbed aiale päikest ootama ja lasime Viljo meistriteosel hää maitsta. Tegime ka hommikuse rivistuse metsa ääres. Üritasime tabada esimesi puid mööda alla roomavaid kuldseid kiiri. Oli nigu hommikune rivistus, näh oleks pidanud loenduse kah tegema, et veenduda kõigi kohalolus. Temperatuuri number punktis kus juba päike paistis, oli oluliselt suurem sellest, kuhu too ei olnud veel jõudnud.

Pidin ennast terve hommik tagasi hoidma, et mitte ennast kuidagi reeta – nimelt olin öösel kleepinud rattakottidele erinevad märgid: „ära tule“, „jalgratas lubatud“, „jalgratas keelatud“, „meeste tualett“. Oi kuidas ma kibelesin. Viljo oli korraks vist pisut hämmeldunud (vähemalt ma loodan), sest võrkaial ilutses samasugune. Ihhiiii!!

Rahuliku tõusuga sõitsime põhja poole. Pinzolas andsime rehvidele bensiinijaamas pisut vurtsu juurde, Viljo ostis spordipoest hääd püksid, imetlesime mäeküljel edasi-tagasi siblivaid tõstukeid ja valisime linnast lahkumiseks kõrvalise tee, mis naases suurele teele Sant Antonio di Mavignola´s. See tee oli superilus – okasmetsad, jõed, ojad, vaikus, kitsas ja serpentiinidest kurviline. PS! Joogivesi on pisut enne asulasse jõudmist tee lõpuosas, vasakut kätt. Sellest ei ole võimalik märkamata mööda minna.

Arvol on sünnipäev esimesel septembril ning valisin helistamiseks just selle linnakese. Sain teada, et kogu pere suht tõbisena ennast tunneb ja põhimõtteliselt terve Eesti mingis viiruse vaevas vireleb. Nii, et sähh sulle sünnipäeva.

Selle koha lähedal, kus jõudsime suurele teele, leidsime hubase kõrtsi. Mõnus suhtumine ja veelgi mõnusam kõhutäis. Kõrtsitädi oleks nigu kaheksakümnendate muusikavideost välja astunud. Kõik temas oli detailideni ehe ning miski ei viidanud sellele, et ta oleks kunagi lasknud ennast uutest ajavooludest mõjutada. Toredast söögielamusest kannustatuna sõitsime linnakese taha otsima siesta kohta. Oo, ja millise imekauni vaatega teeäärse puualune lebokoht meid ootas. Õues oli vaid 16 kraadi sooja, kuid hoides ennast maapinna ligi, muutus jaheda tuul e ning sooja päikese koosmõju meeldivaks, lubades kõigil silma mõnusalt looja lasta. Nojah, üks tegi tukastuse vahele ka töökõne, aga see selleks ning ei kuulu siin arutluse alla.

Pärast värskendavat siestat ootasid meid taas ... . Loomulikult tõusud, korralikud tõusud. Vastutasuks saime üha kauneimaid vaateid ning teravad tipud lähenesid kahtlaselt kiiresti. Mõnda neist kaunitest imetlesime kauem.

Madonna di Campligio – võeh, tõeline turistikas suusakuurort ning oli aimata, et suunatud pigem neile, kes kopkaid ei loe. Appi millised hinnad sünnivad poes olema ja ma räägin elementaarsetest toiduainetest. Seega, matkajad, kes te tahate pisut odavamalt läbi ajada, täitke oma toidukotid mujal.


PS Sealse linna infopunktis oskas üks tüüp inglise keelt rääkida, tundsin tegelikult vaid huvi, kus on lähim toidukauplus. Ahjaa, kuna ma juba veeretasin jutu infopunktidele, siis põhjendan miks ei ole mõtet rohkem neilt küsida. Võtke teadmiseks, et infopunkti töötajad ei oma üldist ülevaadet, ega kaarte kogu Kirde-Itaalia kohta, pigem oskavad juhendada ja teavad, mis toimub mõne kilomeetri raadiuses. Samuti omavad ülevaadet lähimatest hotellidest ning vahendavad sealsete turismifirmade pakette. Seega matkajale mõnevõrra mõtetud asutised. Kui vaid linnakaarti, sooja/kuiva istumiskohta või majutust vajate, siis astuge kindlasti läbi.

Kerkis üles küsimus, kus ööbida. Õhtu hakkas kätte jõudma ja meie kakerdasime alles linnas. Kaardil olevad kõrgusmärkide tihedus ja majade olemasolu hääd ei tõotanud. Otsustasime 1681 m oleva kuru ära võtta ja laskudes hakkame ringi vaatama. Krd külm. Laskumiseks panin pikad püksid ning paksema fliisi, see oli väga tark tegu. Prrrr.Alguses olid vaid majad-majad-majad, lõpuks vaid tihe mets-mets-mets. Siiski leidsime üna ruttu ( 1618 meetrilt) hea koha. Kuusemets, suurest teest eemal, väike oja enda ning nõude kasimiseks.

Tavapärased laagritoimetused, naljad, kaardipõrgu ja 80% Saaremaa. Huhhhh!!
Soepesu ja Saaremaa tegid öö mõnusalt soojaks. Olin eelmisel ööl juba pisut lõdiseda saanud, ei tahtnud enam.

  • Distants: 26 km
  • Keskmine sõidukiirus: 7,5 km/h
  • Suurim sõidukiirus: km/h
  • Sõiduaeg: 3:21 h
  • Kogutõus: 1300 m
  • Ööbimine: m
  • GPSi jälg

31.08.2010 (4 päev)

Varahommikul sulgesin telgi sisemise ukse ning tõmbasin magamiskoti luku silmini kinni. Prrr, jahedaks läks.
Esimesena hakkas „köögis“ nõudega kolistama Viljo, kes nõudis tungivalt cous-cousi manuaali. See sai tähendada vaid seda, et manuaalina pidas ta silmas mind ja pean telgist välja külma kätte kobima. Telgiuksest välja piilumisest piisas, saamaks aru, et huhhhh õues ikka ilmatumalt jahe on. Pikad riided selga, müts silmile ja õue.

Jõe ääres ööbimistel on tavaliselt see viga, et õhus kipub palju niiskust olema ning hommikuste tegevuste hulka kuulub kindlasti varustuse kuivatamine, et õhtul oleks mõnus taas kasutusele võtta. Õnneks oli taevas selge, kuid mägi varjas päikest üsna pikalt. Kui õhus pole tuule ivagi, siis päikeseta on kuivatamine aeganõudev, kui mitte suisa võimatu tegevus. Kaugel vastaskaldal võisid inimesed jooksurajal liikuda juba lühikestese riietes, aga mina kössitasin ikka veel jopes. Õnneks jõudis päike lõpuks ka meie õuele ning telgid ja muu magamisnodi sai kokku täiesti kuivana.

Selle päeva esimesed kilomeetrid olid meil justkui peo peal. Ees ootavad serpentiinid olid eriti hästi nähtavad eelmisel õhtul, kui mõni tuledes auto ülesse või alla sinkadi-vonkadi sõitis. Vaatamata sellele, et me olime jäänud ööbima sisuliselt linnakese servale, siis tänu laiale jõele ning seljataga laiuvale metsaviirule, ei seganud me kohalikke ega tuldud meid tülitama.

Tiir tuttavasse Lidl´i poodi, kust võeti kaasa hädapärane (loe: külm õlu) ja mäkke. Vaatamata sellele, et tegemist oli autodele mõeldud teega, olid itaallased selle teinud räige nurgaga (kohati üle 15%). Eriti järsk oli tõus külade vahel. Päikese käes kõrvetas hullupööra, keerates hapniku kinni, õnneks vilus puhus jahe mägedetuul. Larzane külasse jõudsime suht parajal lõunasel ajal. Plaanisime küll pisut edasi sõita, kuid 100 m tahapoole jäänud terrass, kus istusid tsiklitüübid, oli oma õllereklaamiga liiga kutsuv. Olime valmis loobuma nendest meetritest, mis olime uisapäisa kõrtsust mööda sõites läbinud.

Vat, nüüd tuli välja see, miks on rattaga parem sõita kui mootorrattaga. Mhhhh, oleksite vaid näinud neid pikki-pikki nägusid, mis tekkisid kurguni nahkses ürbis meeste nägudele, kui tellisime lauale ÕLLED. Kaeluse varjus võis aimata, kuidas nende kõrisõlmed liikusid kaasa iga meie sõõmuga. Haaaaa! Söök oli hüva, pasta tomati ja juustuga, kuid pean tunnistama, et tegelikult sealne õlu ei olnud kahjuks just kõige parem. Mingi Taani asi oli. Janu kustutamiseks okey, aga nautimiseks ei sobinud.

Söögipaus oli lühike ning otsustasime siesta teha pisut hiljem külast väljaspool. Ja siis me tõusime täiskõhuga nii mõned „tühised“ meetrid (170 m) kõrgemale, kusjuures tõusunurk läks hullemaks. Soovitus, kui te ei taha vaielda lõunasöögiga kusagil kõri ja mao vahel, siis ärge täiskõhuga sellist asja ette võtke. Tükk tegu oli makaronidele selgeks teha, et pingutusest tihkeks surutud kõhulihased ei tähenda, et mul on halb ja et nüüd on neil õigus tulla ning sõna võtta.

Peatusime sageli, sest vähemalt mina vajasin kindlasti võimalust jahtumiseks ja normaalse pulsiarvuni jõudmist. PS sellel tõusul ei olnud ühtegi veevõtu kohta, kui peaksite sinna kanti sattuma, siis tuleb sellega kindlasti arvestada. Õnneks olime piisava veevaru kaasa võtnud ning ei jäänud hätta. Viimased kilomeetrid sõitsin puhkamata, sest tundus, et kui panen jala maha, siis sellest punktist edasi sõita väga ei tahaks. Tõstsin kiiruse neljalt km/h suisa 5,5 tunnikiiruseni, ooo, ma ju suisa kihutasin mäkke.
Lõpuks saabu silt ALT 1300, mis tähistas kuru. Kena, parkmetsaga kaetud. Kuna selles punktis algasid mõned matkarajad + oli koht mõnus lihtsalt puhkamiseks, oli sinna sätitud istumiskohti ning laudu. Mingi palvekoha moodi asi oli ka, kust avanes jutlustamispuldist, mille taha oli peidetud poolik veinipudel (irw), kaunis vaade lumistele teravatele tippudele.

hinge tõmbama = levinud väljend kiriklikes ringkondades. Puudub täpne informatsioon, kas viidatakse seksuaalsele vaimutegevusele või teatud joovastust tekitavate ainete hingelisele kasutamisele.

Laskumiseks toppisime tuulekindlad vammused selga ning üritasime suurel kiirusel tabada tee ääres kohti, kus gepsust saadud informatsiooni põhjal pidi olema joogivee kohad. Hea kurviline laskumine, suht siledal ja kitsal teel, mis võimaldas arendada arvestatava numbriga kiirust. Vaid käbide ja okaste rohkus tegi aeg-ajalt muret ning serpentiinide järsud nurgad sundis hoo maha võtma. Kui mäeaheliku teisel (päikeselisel) küljel kurtsin vee puuduse üle, siis nüüd voolas vesi suisa ojadena ja gepsu andmed osutusid õigeks. Ahjaa, laskumisel hakkas lühikeste kinnastega väegadega jahe. Otsustasin, et edaspidi teen laskumisi pikkade kinnastega. Esiteks, kui peaks kukkuma on see turvalisem ja teiseks, ei külmu näpud kangeks, nagu nüüd juhtus.

Tsivilisatsiooni jõudsime tagasi linnakese juures nimega Fisto. No aru ma ei saa, hakkas õhtule kiskuma ning taas oleme orus, kus sebivad inimesed ning omavad seal kinnisvara. Kuhu tont, siis meie oma telgid püsti paneme? Õnneks mõningad kilomeetrid edasi enne Bocenago´t leidsime F.Sace jõe kaldal puudesalu kõrvalt mõnusa niidetud platsi, kus oli paras horisontaalne plats telkidele. Metsatukast teisele poole välu jäi küll väike kaevandus, mis oli aiaga piiratud, kuid see ei vähendanud sugugi koha häädust. Jõe äärde pääses hõlpsalt ja metsatukas oli huvitav püstlattidest nurk, kuhu ehitasime köögi.

Olime pikalt õues ja vahtisime peakohal helendavaid tähti, mis püsisid paigal, ka neid, mis sähvatusega üle taevalaotuse sööstsid ja inimesi täis raudlinde, mille tiivaotsel värviliselt tulukesed. Kui ma Eestis vaatan igatsevalt lennukitele järele, siis nüüd lihsalt vaatasin. Ei olnud vaja ju kuhugi minna, olin kohal. Jahe öö, kõrvus jõe kohin.

  • Distants: 21 km
  • Keskmine sõidukiirus: 8 km/h
  • Suurim sõidukiirus: km/h
  • Sõiduaeg: 2:28 h
  • Kogutõus: 959 m
  • Ööbimine: 689 m
  • GPSi jälg

30.08.2010 (3 päev) tühi

  • Distants: 41 km
  • Keskmine sõidukiirus: km/h
  • Suurim sõidukiirus: km/h
  • Sõiduaeg: h
  • Kogutõus: m
  • GPSi jälg

29.08.2010 (2 päev) tühi

  • Distants: 70 km
  • Keskmine sõidukiirus: km/h
  • Suurim sõidukiirus: km/h
  • Sõiduaeg: h
  • Kogutõus: m
  • GPSi jälg

28.08.2010 (1 päev)

Oma kalli sõbra kaasabil jõudsin kokkulepitud ajaks (13:15) Tallinna lennujaama. Viivika nupsudega, Liina, Maiken ja Raul tulid lehvitama ning tuletasid meelde mida tuleb tuua ja mida peame kindlasti tegema. Nõuannete ja kallistuste koorma all suundusime kontrolli.

Tundub, et mõni nõuanne oli metallist, sest paradiisivärav hakkas piiksuma?!?! OK, siiski vaid püksirihm. Vöö maha ja uuele katsele. Ikka piiksus. Ma olen kindlasti ise väärismetallist, ega muidu poleks seda lärmi olnud. Selles veendus ka piiritädi, sest pärast põhjalikku kompimist lasti mind edasi.
Milano trip GPS
Rong GPS

Traditsiooniline kohanemine ja „tutvumine“ lennujaamas, lennukile kell 14:50 ja Malpensa lennujaamas maha 10 minutit lubatust hiljem. Olla olnud vastutuul, usun.

Ärge oodake Malpensa lennujaamas suurt pagasit seal, kus viidad näitavad, vaid hoidke silma peal kõikidel ustel, mis asuvad pagasilindi number 5 ligidal. Meie rattad lükati välja täpselt ruumi teisest otsast.

Ahjaa, pagasit oodates jõudsime tutvuda pagasikärude hingeeluga ja disainisime neid ümber mägimatkale sobivaks. Veidike tekitas probleeme see, et pidur tuleb lahti kangi ülesse kui ka alla liigutades. Tundus pisut ohtlik, aga samas millised suurepärased reklaamipaigutamise võimalused ;)

Asjad kärule ja Andrese käest saadud soovitustega varustatult leidsime ukse nr 6 juurest Milano Central raudteejaama sõitva bussi. Küll oli bussi ümber asjamehi. Üks tegeles pagasiga, teine oli viisakuse pärast, kolmas tahtis raha ja neljas andis ukse juures pileti. Ühtlasi oli see viimane ka bussijuht, milline kokkuhoid.

7.50 euro ja 50 minuti võrra vaesemana jõudsime Milanosse, kus raudteejaama kõrval ootasid, pisikesed turukärud näppus, kodutute välimusega tüübid. Oli pisut tegemist, et neile selgeks teha, et me ei taha käru ja paneme oma asjadele ise rattad alla. Bussi sõidust veel nii palju, et kui rattad on kastis, siis ei teki nende transportimisega mingeid probleeme. Pean silmas seda, et nina kirtsutamata on rahul juht ja heast vastuvõtust on rahul ka rataste omanikud, kelle väärtuslikku kraami bussikõhus veetakse.

Milano raudteejaam on suurem kui Viru keskus koos Kaubamajaga. Saime teada, et sobivas suunas sõidab samal päeval veel paar rongi ning hinnaks pernose 11 eurot.

Rattad kokku vaatajaskonna „abiga“ ning suundusime poodi, kus internetist saadud andmete põhjal pidi olema Primuse gaasi ja avatud hiliste tundideni. Aga võta näpust. Poe juurde jõudsime kell 20:15 ning pood oli suletud just 15 minuti eest. Egas muud, tagasi jaama.

Ühe kohaliku taadi kaasabil, kes küll inglise keelt ei mõistnud, kuid kakerdas parasjagu õiges kohas, ostsime automaadist piletid ja koguhinnaks osutus 27.80 euort. Taat oli tippinud sisse mingi parooli, mis tõmbas hinna kõmmmdi alla, lahe!! Kokkuhoid oli märgatav.

Rongi väljumiseni oli täpselt 15 minutit, meie asusime jaama esimesel korrusel, rong aga kolmandal. Trepp, eee, see oli nigu Potjomkini trepp Odessas (teate küll, tuntud ajaloolised kaadrid minevikust - inimesed jooksevad, lapsevankrid kukuvad jne) ja eskalaatorite ees uhked postid ning täislastis ratas ei mahtunud väga ära. Kohale me saime, sest eks eestlased on siia maailma tugevate ja nupukatena loodud. Ja oh neid lõputuid perroone ja ronge ja ühelgi tablool ei olnud ühtegi tuttavat nime. Võtsin ühel igavleval ametnikul nöögmist kinni ning „nõudsin“ piletit näidates õiget rongi. Hehh, see oli otse meie nina all, perrooni nr 9 ääres. Pime ja lõputult pikk. Ratta märk oli perrooni alguses oleva vaguni küljes, aga see oli kinni ning pime, tegelikult oli pime enamus rongist, vaid kauuuugel lõpus helendas pisut. Sinna lõppu me suundusimegi, kus kohtusime vagunisaatjaga. Käsi–jalgu–piletit appi võttes, saime rongi ning lubaduse, et ta annab teada, kui õige peatus lähenema hakkab. Et asi kohe klaar oleks, siis annan teada, et tema ei andnud teada.

Sisuliselt olime ainsad reisijad terves vagunis, olen veendunud, et ülerahvastatuse pärast ei pidanud keegi kurtma ka teistes. Rong väljus kell 21:20 ja Desenzano del Garda perroonile astusime 22:50.

Otse raudteejaama ees on kraan, millest tuli joogivett, vähemalt ühtegi silti, mis eemale peletaks ei olnud, maitsel polnud viga ja järelmõju puudus. Raudteejaam on võrreldes järvega pisut kõrgemal, seega saime matka alustada tuledes veiklevas öises linnas südantsoojendava allakäiguga.

Kui te vaid teaks, mis tunne võtab võimust matka alguspunkti jõudes, loodan et teate. Hetk, mida on pikalt oodatud. Hetk, millele on palju mõeldud. Hetk, ... . See on nüüd su ümber, need lõhnad, see vaev, see rõõm, see lõputu liikumine ja sõltumine hoopis teistest väärtustest, mis igapäevaselt on ümbritsemas. Määravaks saavad asjad, milles trajektooril kodu-töö-kodu-töö ei pööra tähelepanu ja ebaoluliseks need, mis tavaliselt nii tähtsad tunduvad. Oled vaid sa ise, kaaslased ja see imeline ümbrus, mis võib olla nunnult armas või armutult karm. Kõik on magus-valus.

Linna järveäärne külg oli täis saginat, rahvas promeneeris järve kaldal, istusid välikohvikutes – nautisid laupäeva õhtust olemist. Võtsime meiegi sest osa. Hehh, kui te oleksite näinud neid õnnelikke silmapaare - poistel lõid silmad särama, kui lauda toodi korralikud liitrised õllekannud. Tore oli istuda, aga öö võttis järjest võimust ning meil ei olnud veel pesakohtagi. Koha otsing osutus suhteliselt keeruliseks. Esiteks kottpime, teiseks võõras koht, kolmandaks - tegemist siiski kohaliku „Rivieraga“.

Mingite kilomeetrite järel käisin ühest peenest lokaalist küsimas, kas nad oskavad midagi soovitada. Nende poolt soovitatu kohas oli sellel õhtul suurem pidu ning rahvast tulvil täis, lasime jalga. Veits edasi sõites oli tee ääres telgi märk ning kui olime läbinud märgil olevad 300m, leidsime teise, kus oli telkimise keeld. Saa siis neist itaallastest aru, kord nigu lubavad ja siis keelavad. Kuna neil endalgi polnud asi selge, siis keerasime keelava sildi alt sisse ning seadsime järvekaldal sisse. Soe õhtu, ilmateade lubas nigu vihma kah.

Otsustasime, et telgid paneme üles siis, kui selleks otseselt vajadus tekib. Tuul tõusis ja esimeste vihmapiiskade langemisel tegime ööhäire, mis haledalt läbi kukkus. Tuul rapsis telki ja kiviklibuse pinna sisse ei jäänud ükski vai korralikult püsima. Õnneks loobus sajust ka pilv ning võisime unenäol keerata järgmise lehekülje.