Selle jutu kribamise hetkel avastasin, et minu sandaali alt piiluvad mind kaks terast musta silma. Jäin vagusi ning vahtisin vastu. Tundusin piilujale vist ohutu, sest peagi kõõlus ta mu pudrukausi serval, sabaga enda pisikest hallikarvast keha tasakaalus hoides. Imepisike, aga nahaalne.Tegemist oli imepisikese hiirega. Huvitav, kui ma kardaks hiiri, kuhu ma oleksin põgenenud, läbi telgi seina? Film hakkas silme ees kerima: kargan kiljudes püsti, torman telgist läbi jättes endast maha keha kontuuri, et lõpuks kõikuda telgi tipus – ulme. Aga jah, nagu ma ütlesin, hiiri ei karda ning jälgisin pigem ultra nahaalse karvapalli tegevust.
Stardiks valmistusin põhjalikult, toppides riideid selga nigu Muhv. Kihte jagus palju, sest õhutemperatuur oli küll plussis, kuid alustasime või pigem jätkasime eelmise õhtu laskumist. Krt, muhvilikult riides küll, kuid 50 tunnikiiruse juures pressis jahedus ligi ning vaatamata prillistatud tuuletõkkele hakkasid silmad vett jooksma. Laskumise tegi raskemaks asfaldil olevad piki- või diagonaalpraod, millede laius oli kohati rehvi laiune. Kurvilise tee ja puude varjude tõttu oli nende märkamine raskendatud. Mõned praod jäid märkamata, mõned mõtlesin varjude võrra vast juurdegi. Praod oli just laskumisepoolsel tee küljel, ca meetri laiusel ribal. Põhimõtteliselt oli kaks võimalust - sõita võimalikult asfaldi ääres, mille serv oli parajalt järsk ning mida vürtsitas korralik langus mäest alla või tuisata keset teed. Mõlemad ei olnud väga ahvatlevad. Lühikestel sirgetel kihutasin keset teed ja enne kurvi tõmbasin võimalikult serva. Pagan, see üle parema õla serpentiini kurvid, pean neid harjutama, kipun kurvi lõpus liiga vasakule, kui ei saa enne kurvi vastutulijate tõttu suuremat kaart teha.
Enne Dimaro pöörasime Costa Rotiano suunas, et lõigata ja vältida pisutki suuremaid asustatud kohti ning kasutada väiksemaid teid Almazzagosse jõudmiseks. Sealt edasi oli pisut raske asulaid ning suurt teed vältida. Siiski, Almazzagost edasi liikusime piki jõge kulgevat rattateed kuni Cusianoni, kus omakorda algas mõnusalt rahulik tõus, millel tiksusin käiguga 1/5 ehk esimese väikese ning tagumise viienda hammakaga.
1260 m kõrgusel asuvas Vermiglioses tegime mõnusa vahepeatus, kosutades ihu hüva eskalopiga. Peatus oli vajalik, sest temperatuur vastavalt kõrguse tõusuga muutus jahedaks ning ees ootas 1883 m kõrgusel asuv Tonale kuru.
Huvitav oli see, et kuru poole liikudes ja ette vaadates oleks tahtnud käike juurde lappida, kuid pärast käikude tõstmist ei jaksanud väga pressida. Tõde selgus kui viskasin pilgu selja taha. Vau, imelik kah kui poleks ennast ribadeks pressinud – mäed moondavad silmnägemist täiega. See, mis tundub laskumise või horisontaalsena võib osutuda tõusuks ja kui arvad, et nüüd käigud väikseks ja tasakesi tippima, tuleb hoopis hoogu juurde anda ja on väike laskumine.
PS Alates Vermigliosest kuni ööbimiskohani ei olnud ühtegi veevõtu kohta.
Temperatuur langes korralikult ning ca 2 km enne kuru olin sunnitud pikad riided selga panema, vaatamata sellele, et tööd sai korralikult tehtud. 1 km enne Tonalet muutus maastik lagedaks ning hakkas puhuma kõle vastutuul. Tonales tegime imelühikese pausi. Selle jooksul mossitasin ühe poe vitriinakna taga. Oli ka põhjust. Seal müüdi piirkonna kaarti suurusega 1:100 000, mida olin tulutult jahtinud mitmes linnas ja see pood oli suletud. Vot nii.
Kuna juba tõus sundis riideid juurde panema, siis laskumisele läksin paremini varustatult. Sidusin suisa rätiku kiivri alla, mis seejärel usinalt mu taga pikalt lehvis.
Enne Ponte di Legnot pöörab paremale vana tee, mida mööda saab otse Pezzo´ni. Vaatamata kõrgusjoonte tihedusele kogu vana tee vältel, lootsime siiski leida piisavalt suure horisontaalse platis kahele telgile.
Leidsimegi. Oli valida, kas ilusti pügatud muruplats hooaja möödumise tõttu tühja maja juures, mille kõrval oli matkarada või teest pisut kõrgemal asetsev põlvini rohus kibuvitsaga palistatud plats. Valisime viimase ja õigesti tegime, sest mööda matkarada liikus õhtulgi veel rahvast krossi mootorratastega ja jalgsi. Samas kasutasime siiski maja õuel olevat veevarustust enda ja nõude kasimiseks, sest see asetses piisavalt varjatud kohas.
See õhtu oli oluliselt soojem kui eelmine ja meie pilke püüdis lummav vaade tuledes linnale all orus. Traditsioonid on olulised – kaardimäng ja 80% Saaremaa. Palaaaav!!!
- Distants: 51 km
- Keskmine sõidukiirus: 11,3 km/h
- Suurim sõidukiirus: km/h
- Sõiduaeg: 4:23 h
- Kogutõus: 1436 m
- Ööbimine: m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment