Hommikul jõudis päike telki enne minu väljumist. Selleks, et süüa saada piisas, kui pistsin unise pea telgi tagauksest välja ning pudrukauss moosiga suruti pihku. Pole muud öelda, kui et hääd sõbrad!!! Taas võisime tõdeda, et kuusemetsas tasub ööbida, telgid ja muu staff olid täitsa kuivad.
Soojenduseks katsusime alla saada künkast, millest olime nüginud rattad eelmisel päeval ülesse. Ja tavapärane hommikune lisasoojendus 15% tõusuga. Kaunid vaated, metsad, joad. Passo della Erbeni oli ca 13 km. Vahepeal läks tõus pisut rahulikumaks. Halsihüttes tegime vahepeatuse, sest me ei teadnud, kas hiljem on võimalik karastavat õlut saada ;)
Ja siis saabus üllatus, selle asemel, et tee suunduks edasi üles, võttis see kätte ning laskus alla. Kaotasime ca 70 meetrit kõrgusest. Egas muud, tuli kaotatu tagasi teha. Joogivee osas lisan, et ka sellel teelõigul ei ole looduses veevõtu kohti, seega tuleb küsida kohalikelt või lahtiolevatest hüttidest.
Turnisin ühe kose juures, mõnus lühike puhkepaus javärskendav vesi.
Kurule jõudes leidsime ennast justkui laulupeolt. Kõikjal kuhu silm ulatus kubises ratturitest, mootorratturitest, muidu jalutajatest ja bussidest. Põhjus – pühapäev! Väike kehakinnitus ja mäest alla.
Antermoiast pöörasime vasakule Rinasse, sealt rahuliku tõusuga St Virgiliosse ja sealt omakorda Pederu peale. Virgilio ja Pederu vaheline lõik oli suhteliselt lauge, kahel poolt kõrgusid kaunid kaljud. Kõikjal lehmakellade kolin ning telkimiskeeld kogu oru ulatuses.
Kuna vesi oli otsakorral, siis otsustasin Viljoga minna kohalikke segama ja astuda sisse mõnda majapidamisse. Toetasin ratta aiale, võtsin rattapudeli näppu ning läksin lahtiste aknaluukidega palkmaja uksele koputama. Kordasin mõttes üle neljasõnalise saksakeelse lause „ensuldige, drinken wasser, bitte“, kuid koputusele ei vastatud. Uksest mõne meetri kaugusel jäi silma veekraan. Ei jäänud muud üle kui tuua kraani juurde kogu tühjade pudelite kuhi ning heaperemeheliku tundega need täis lasta.
Ca mõni kilomeeter edasi, leidsime üle kuivanud jõe kakerdades kaljusinale suhteliselt lähedal asuva enam-vähem sileda pesakoha, mis jäi suurest teest just nii kaugele, et kadakad ning männid varjasid meie asukohta. Tuletan meelde, et telkimine selles kohas oli illegaalne, tegelikult oli see enamuses Dolomiitide piirkonnas keelatud. Kuivanud jõe põhjas oli täpselt nii suur nire, et sai nõud puhtaks kasida.
Rahulik jahe õhtu.
- Distants: 45,1 km
- Keskmine sõidukiirus: 10,6 km/h
- Suurim sõidukiirus: 59,6 km/h
- Sõiduaeg: 4:15 h
- Kogutõus: 1288 m
- Ööbimine: 1528 m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment