Päeva algus sai sisustatud taas asjade kuivatamisega. Selleks oli siinsel laagriplatsil suisa ideaaltingimused, sest kaevandust ja rohumaad eraldav võrkaed oli piisavalt kõrge ning lasi parajalt asjadel tuules liikuda. Sättisime kõik võimalikud kuivatamist vajavad tarbed aiale päikest ootama ja lasime Viljo meistriteosel hää maitsta. Tegime ka hommikuse rivistuse metsa ääres. Üritasime tabada esimesi puid mööda alla roomavaid kuldseid kiiri. Oli nigu hommikune rivistus, näh oleks pidanud loenduse kah tegema, et veenduda kõigi kohalolus. Temperatuuri number punktis kus juba päike paistis, oli oluliselt suurem sellest, kuhu too ei olnud veel jõudnud.
Pidin ennast terve hommik tagasi hoidma, et mitte ennast kuidagi reeta – nimelt olin öösel kleepinud rattakottidele erinevad märgid: „ära tule“, „jalgratas lubatud“, „jalgratas keelatud“, „meeste tualett“. Oi kuidas ma kibelesin. Viljo oli korraks vist pisut hämmeldunud (vähemalt ma loodan), sest võrkaial ilutses samasugune. Ihhiiii!!
Rahuliku tõusuga sõitsime põhja poole. Pinzolas andsime rehvidele bensiinijaamas pisut vurtsu juurde, Viljo ostis spordipoest hääd püksid, imetlesime mäeküljel edasi-tagasi siblivaid tõstukeid ja valisime linnast lahkumiseks kõrvalise tee, mis naases suurele teele Sant Antonio di Mavignola´s. See tee oli superilus – okasmetsad, jõed, ojad, vaikus, kitsas ja serpentiinidest kurviline. PS! Joogivesi on pisut enne asulasse jõudmist tee lõpuosas, vasakut kätt. Sellest ei ole võimalik märkamata mööda minna.
Arvol on sünnipäev esimesel septembril ning valisin helistamiseks just selle linnakese. Sain teada, et kogu pere suht tõbisena ennast tunneb ja põhimõtteliselt terve Eesti mingis viiruse vaevas vireleb. Nii, et sähh sulle sünnipäeva.
Selle koha lähedal, kus jõudsime suurele teele, leidsime hubase kõrtsi. Mõnus suhtumine ja veelgi mõnusam kõhutäis. Kõrtsitädi oleks nigu kaheksakümnendate muusikavideost välja astunud. Kõik temas oli detailideni ehe ning miski ei viidanud sellele, et ta oleks kunagi lasknud ennast uutest ajavooludest mõjutada. Toredast söögielamusest kannustatuna sõitsime linnakese taha otsima siesta kohta. Oo, ja millise imekauni vaatega teeäärse puualune lebokoht meid ootas. Õues oli vaid 16 kraadi sooja, kuid hoides ennast maapinna ligi, muutus jaheda tuul e ning sooja päikese koosmõju meeldivaks, lubades kõigil silma mõnusalt looja lasta. Nojah, üks tegi tukastuse vahele ka töökõne, aga see selleks ning ei kuulu siin arutluse alla.
Pärast värskendavat siestat ootasid meid taas ... . Loomulikult tõusud, korralikud tõusud. Vastutasuks saime üha kauneimaid vaateid ning teravad tipud lähenesid kahtlaselt kiiresti. Mõnda neist kaunitest imetlesime kauem.
Madonna di Campligio – võeh, tõeline turistikas suusakuurort ning oli aimata, et suunatud pigem neile, kes kopkaid ei loe. Appi millised hinnad sünnivad poes olema ja ma räägin elementaarsetest toiduainetest. Seega, matkajad, kes te tahate pisut odavamalt läbi ajada, täitke oma toidukotid mujal.
PS Sealse linna infopunktis oskas üks tüüp inglise keelt rääkida, tundsin tegelikult vaid huvi, kus on lähim toidukauplus. Ahjaa, kuna ma juba veeretasin jutu infopunktidele, siis põhjendan miks ei ole mõtet rohkem neilt küsida. Võtke teadmiseks, et infopunkti töötajad ei oma üldist ülevaadet, ega kaarte kogu Kirde-Itaalia kohta, pigem oskavad juhendada ja teavad, mis toimub mõne kilomeetri raadiuses. Samuti omavad ülevaadet lähimatest hotellidest ning vahendavad sealsete turismifirmade pakette. Seega matkajale mõnevõrra mõtetud asutised. Kui vaid linnakaarti, sooja/kuiva istumiskohta või majutust vajate, siis astuge kindlasti läbi.
Kerkis üles küsimus, kus ööbida. Õhtu hakkas kätte jõudma ja meie kakerdasime alles linnas. Kaardil olevad kõrgusmärkide tihedus ja majade olemasolu hääd ei tõotanud. Otsustasime 1681 m oleva kuru ära võtta ja laskudes hakkame ringi vaatama. Krd külm. Laskumiseks panin pikad püksid ning paksema fliisi, see oli väga tark tegu. Prrrr.Alguses olid vaid majad-majad-majad, lõpuks vaid tihe mets-mets-mets. Siiski leidsime üna ruttu ( 1618 meetrilt) hea koha. Kuusemets, suurest teest eemal, väike oja enda ning nõude kasimiseks.
Tavapärased laagritoimetused, naljad, kaardipõrgu ja 80% Saaremaa. Huhhhh!!
Soepesu ja Saaremaa tegid öö mõnusalt soojaks. Olin eelmisel ööl juba pisut lõdiseda saanud, ei tahtnud enam.
- Distants: 26 km
- Keskmine sõidukiirus: 7,5 km/h
- Suurim sõidukiirus: km/h
- Sõiduaeg: 3:21 h
- Kogutõus: 1300 m
- Ööbimine: m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment