Hommik oli pisut teistsugune. Hommikusöök ei olnudki valmis, sest lõppude lõpuks otsustas Viljo kauem magada ;) Käisin suisa kontrollimas, kas tal on kõik korras, sest ühekohalise telgi väliskülg ei reetnud ühtegi võimalikku sisemist elumärki. Lisaks puudud hommikuses värskes õhus igasugune läbipaistvus, telgist väga palju kaugele ei olnud näha, kõikjal voogas valge piimjas udu. Õhuniiskus oli nii suur, et iga lehe ja okka otsas kiiskas veetilk. Nagu arvata võib, jäi telk olude sunnil kuivatamata, raputasin vaid suurema vee maha lootuses, et äkki kohtume päeva jooksul sinise taeva ja päikesega. Plaan oli teha radiaal ning rühkida rattaga kõrvalolevale mäele ja ööbida samas punktis.
Göflanis keerasime ninad marmorkoobaste (Cava di marmarac) suunas, mis asuvad 2,200 m kõrgusel. Ah sa raks, millise kaldega tee. Asfaldi talusime vapralt, sõtkudes läbi udu vaikselt ülesse poole. Hakkas sadama ning jõudsime samal ajal kitsale kruusakale, mis oli hullu moodi kivine ja libe ning veel „vahvama“ tõusunurgaga. Meil sai vihmamärjana ja hullu vaeva nähes tahtmine otsa. Seda enam, et olime valinud pikema tee ning iga tõustud meeter tähendas vaid temperatuuri langemist.
Asi ei olnud enam fun ning leidsime, et need koopad ei olegi nii väga huvitavad (kui sinna satute minge kindlasti, meil jäi see väga kripeldama). Mäest alla saamine oli kah parasjagu keeruline ettevõtmine. Rattaid ei tohtinud blokki pidurdada, sest muidu sai nigu kelguga liugu lasta. Kuna naasesime algsele kõrgusele iiga vara, ei olnud mõtet eelnevat telkimiskohta kasutada. Ligemärgadena jõudsime Goflani ja suundusime mööda rattateed otsima kohta, kus pisut kuivada, soojeneda ja süüa.
Goldraini tee ääres oli just sobiv koht. Naiste vetsu kätekuivatusfööniga kuivatasin sokke, kindaid ja rattapluusi. Märksõnaks selles söögikohas minule oli suuuuur tordilõik ja kange soojendusnaps.
Väikese tibuvihmaga sõitsime läbi lõputute õunaväljade, mida muideks vihmutati ka vihmaga ;), Lacesse, kus poisid täiendasid toiduvarusid Poe ukse taga passides kohtusin ühe täisvarustuses rattamatkajaga, kellel oli pikk teekond juba seljataga ja kes oli parasjagu teel koju Hollandisse.
Lacesist võtsime taas suuna õunaaedadele, et siis Torrese ligidal pöörata ninad uuesti mäkke, öömaja otsingutele Freiberg Söge poole. Oeh, taas tore tühjapanemine mööda sisuliselt püstloodis teed. No mina ei tea kuidas teistel, aga mul käisid rattad niiskel pinnasel sirinal ringi ja energiat kulus kilode kaupa. Katsumus enne õhtusööki. Sama püsti kui oli tee, olid ka mõlemad teeääred. Horisontaalseid pindu võis leida üsna mitmeid, ainult et sellele võis hädapärast mahtuda vaid üks inimene korraga. Käisin kaemas ka ühte koobast, aga see oli juba kellegi poolt sisustatud ning jäi arusaamatuks, kas üüriline oli äsja või kuid tagasi ära kõndinud.
Kaart ei olnud kah väga sõbralikku informatsiooni jagamas, välja arvatud see, et hakkasime jõudma ühe kõrvalise tee ligi. Ja meie õnneks osutus see kõrvaline tee väga vanaks mägiteeks, mis oli osaliselt maamunalt kadunud ning seetõttu sihtotstarbeliseks kasutamiseks kõlbmatu. Meie laager ja toimetamised jäid just piisavalt kaljunurga taha, et kui keegi peaks sõitma autoga mööda eelnevalt sõidetud teed, siis meie ei saanud silma hakata. Laager oli siis täpselt tee peal, mis oli mõni meeter lai. Ühes küljes peaaegu sirge kaljusein ülesse ja teises samasugune järsak allaaaaaaaa ... . Vahtisime pead kuklas kontrollimaks, kas on ohtu kivivaringuks, kuid õnneks horisontaalseimas ja siledaimas kohas ei olnud sellest märki.
Kondasin hämaras kilomeetri jagu mööda teed edasi, et aduda mis meid ümbritseb ja kas eemalt kostuv kose müha on vaid ilus mürin mu kõrvus või pääseb sellele ligi. Võimas ürgne mets kattis mäekülgi. Pidin teepeal peaaegu südamerabanduse saama, sest jõudsin silmanurgast märgata liikumist just selles kohas, kuhu pidin kohe astuma. Mingi kummaline sisalikulaadne olevus – läikiv, must ja kollaste laikudega, ca 10 cm pikk. Tema mimikri oli täiuslik, sulandudes ideaalselt ümbritsevasse keskkonda. Edasi liikudes vahtisin pingsalt ka jalgeette. Tasus ära, sest tuli välja, et neid oli seal rohkem kui üks. Prrrr!
Tee oli mitmest kohast minema pühitud, kuid sai hõlpsalt üle, aga enne koske muutus asi väga ohtlikuks ning ei olnud mõtet liigselt riskida. Kõrvalt kah ei saanud, sest mäenõlv oli tõesti järsk. Seda enam, et väljas oli juba hämarik, olin üksi ning tagasiminemiseks kulus kah päris palju aega.
Kuna terve päev oli rõske ja külm ronis pidevalt naha vahele, siis õhtusöögiks valmistasime suppi. Õhtumängudeks olid maakaart ja ennustusvõistlus järgmise päeva ilma osas. Urmas valis muusika.
PS Vaatluste käigus sai selgeks, et õunaväljadel ei tasu ööbida, iial ei tea millal sprinkel käima lükatakse, millal õunu koristama või lihtsalt traktoriga mingeid töid tegema tullakse.
- Distants: 28,67 km
- Keskmine sõidukiirus: 8,9 km/h
- Suurim sõidukiirus: 51,2 km/h
- Sõiduaeg: 3:13 h
- Kogutõus: 1078 m
- Ööbimine: 983 m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment