Hommikul läks bensiini sööv põleti katki. Võeti küll algosadeks ning puhastati, kuid koostöövalmidust rohkem ei ilmutanud.
Eelmisel päeval oli Viljo La Cooperativa poes näinud Primuse gaasi. Panin Priiduga asjad kokku ja sõitsime 3 km kaugusel asuvasse poodi (3 km = 100 meetrit tõusu). Tagasi jõudes selgus, et olime toonud vale asja, no mina ei tea, mis me seal riiulite vahel tegime, et selline asi märkamata jäi. Võttis pisut vanduma. Nüüd läksid poodi Priit ja Viljo ning said eelnevalt poest saadud kraami õige vastu vahetada.
Kämpingu lähedalt tõmbasime otse mäkke, et nö lõigata suurele teele. Njaa, oli see vast lõikamine. Tee oli suisa püsti. Kõikides kohtades, kus see osutus füüsiliselt võimalikuks, sõitsin. Õnneks oli seekord sõitmise osas oluliselt pikem kui lükkamise, sest see viimane ei ole mulle tõesti füüsiliselt ega emotsionaalselt vastuvõetav. Kautasin ka rahvusvahelist tuge, kus üks jalutav tütarlaps, arvatavasti Balkanist, aitas mul üsna mitusada meetrit ratast edasi lükata ;) Suured tänud talle selle eest.
Et kui keegi soovib seda teed/rada kasutada, siis võtku teamiseks, et selle number on 430.
Lago di Pianoze – nunnu väike järv, milles ujuvad kalad ja mille kõrval asub kena söögimaja, mis toitlustab igapäevaselt kuni kella kolmeni. Väga rahulik koht – tekkis tahtmine raamatut lugeda. Aga seda mõnel teisel korral, hetkel oli vaja tööd edasi teha.
Põhimõtteliselt meie lõikamine osutus raskeks, aga seevastu nägime kauneid kohti, mis oleks muidu nägemata jäänud.
Giau kurule tõmbasime sisuliselt ühe jutiga. Kui eelnevalt kruusateel tehtud lühikesed peatused välja jätta, siis suurel teel peatusin vaid selleks, et võtta seljast pluus, et määrida ninale päevituskreemi ja kolmas kord, et süüa 4 kuivatatud aprikoosi. Giau ise asub 2236 meetri kõrgusel. Meie sõtkumisele elati teel aktiivselt kaasa.
Ülesse jõudes võeti mind ühe ratturite pundi poolt vastu aplausiga, mootorratturid tõstsid pöidlaid, üks neist tuli suisa ma juurde ning kummardas maani. Ei jäänud mul muud üle kui ka käsi südamele panna ja vastu kummarduda. Huvitav, kas see kõik oli tingitud sellest, et ma olin just äsja raske teekonna läbinud ning austusavadluseks või sellest, et jõudsin karmide kurutuulte kätte suviselt rinnahoidjate väel .
Tegelikult oli olemine üsna töss, sest ülesse sain kiiresti, hingtõmbehetkedeta ja vaid vee najal. Pool klaasi õlut, enne kerget einet, tegi oma töö, tšahhh!
Kui alustasime laskumist jäi meile ette üks auto. Tal sai lõpuks meie tahavaatepeeglis töllerdamisest villand ning tõmbas kõrvale. Väga kiire laskumine, sest serpentiinide otsast oli hästi näha, kas rada on vaba. Õnneks oli liiklus väike ja sai südamest kimada. Ühel pikal sirgel jäin ringi vahtima ja kurvi taga olev sein osutus ootamatult lähedal olevana ja ma ei olnud pidurdama veel hakanud. Kiirus oli sellel hetkel 60 km/h. Õnneks sain lühikeste blokkpidurdamiste haaval hoo piisavalt maha. Pidurite blokkimist ei soovita siiski kasutada, sest see paneb ratta korralikult hüplema ning võib kehvalt lõppeda. Seepärast ei tohigi laskumisel maailmailu imetleda ja omi mõtteid mõlgutada.
Pärast Pesculi leidsime ühe oja kaldal telkimiseks mõnusa seeni täis platsi. Tegime kosutamiseks rammusa supi. Raske päev oli, aga mõnna.
- Distants: 34,31 km
- Keskmine sõidukiirus: 8 km/h
- Suurim sõidukiirus: 65,1 km/h
- Sõiduaeg: 4:16 h
- Kogutõus: 1334 m
- Ööbimine: 1472 m
- GPSi jälg
No comments:
Post a Comment