Viimane päev Itaalias.
GPSi jälg
Taas söök, mis koosnes saiast, imepisikesest võipakist, viilust juustust, vorstist, džemmist.
Kuidagi sain asjad, matka omad ja need mida hankisin hommikul poest, kottidesse. Kogu mansaft rattale. Priidul oli taas oluline roll transportida kokkuvolditud, kuid siiski über suured kastid raudteejaama juures olevasse bussipeatusesse. Kuna tema ratta kabariidid olid varasemast seetõttu oluliselt laiemad, automõõdust jäi vaid pisut puudu, oli ülesanne selles liikluskeerises üsnagi keeruline. Õigus,vihma hakkas kah kergelt tibutama. Kui jõudsime raudteejaama varju alla, hakkas suisa kallama. Meenus eelmise aasta matka lõpp, kui sama moodi promeneerisime mööda Nice mereäärt lennujaama ja siis algas korralik äikesetorm.
Seekord müristama ei hakanud ning voltisime karbid kokku vihmavalgu eest varju alla hoides.
Irw, kui Eestisse jõuavad rattad karpides, kuhu mahutades on vaja ratas sisuliselt algosadeks lammutada, siis nendesse karpidesse oleks võinud vabalt rattaseljas otse sisse sõita. Vähendasime kastimõõte nii palju, et ratas ei jääks loksuma ning e-õhk väga ei kurvastaks liigsete mõõtmete pärast.
Omastasime bussi tagumise otsa ning tundsime mugavalt, põhimõtteliselt lõime lahti oma tavapärase laagri.
Kohale jõudsime varakult, kuid äärepealt oleksime lennukist maha jäänud. Regasime ennast lennukile ning rataste regamiseks lippasin kassasse, kus pidin maksma rataste veo eest. Minu ees oli vaid kaks inimest ootamas ja teenindajaid oli ka kaks. Rõõm,et saab asjad kiiresti aetud, sai otsa, sest kahe teenindaja liikumiskiirus oli suur null ja jäi mulje, et nende väljaõppel oli keskendatud hoopis teistele teemadele. Igasugune pädevus puudus. Olen tavaliselt mujal sarnastes sellistes situatsioonides rahumeelne ja kannatlik ning pigem ajab asi muigama, kuid teadmine, et lennukini on jäänud väga vähe aega tegi väga närviliseks. Ja siis jõudis LÕPUKS kätte minu hetk. Ja pagan, ta hakkas kõiki rattaid ja nimesi kandma käsitsi mingisse kaustikusse ja siis mingile kopeeruvale lipikule, kurat, mis sajandis me elame. Tagatipuks, et tundnud ta laual olevat terminali. Tegin kõne suisa Tallinna, et teha kindlaks, kas pangal on kõik korras. Saades kinnituse, et kõik on OK nii panga kui ka minu kaaritdega, kukkusin teenindajat õpetama terminali kasutamise osas. Makstud saime. Tormasin regamise lauda, kus poisid hoidsid sealset teenindajat kinni, et too minema ei jalutaks ;D ning sain talt kätte vajaliku aktsepti. Jabadabaduuuu. Tormasime väravasse, kus lookles lõputu järjekord. Kõik asjad mis võiksid undama hakata koorisin varakult küljest ja sõna otseses mõistes tormasime lennukisse. Olime viimased sisenejad. Soovitus, tasuge mõlema otsa eest juba Tallinnas!!!
Aidaa Dolimiidid, aidaa Itaalia. Mõnus matk oli.
Poisid, AITÜMA!!!!
GPSi jälg
